Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas riigitelevisioonile on vaja toetavat lubamaksu?
Lubamaks on väga sobilik viis avaliku ringhäälingu finantseerimiseks. Sellega tasuks Eestis kindlasti katsetada. Inimesed tasuvad solidaarselt teenuse eest, mis on oluline riigi ja rahva arenguks. Euroopas on see väga levinud. Ning reklaamirahad tulevad ühiskondlikele vahenditele sageli juurde. Nende osakaal avaliku ringhäälingu tuludest ulatub viiest-kuuest protsendist kuni neljakümneni. Puhtalt lubamaksuga saab Euroopa ringhäälingutest hakkama ainult Suurbritannia BBC.
Endise NSV Liidu aladel ja Balti riikides ei ole õnnestunud lubamaksu sisse viia. Enamasti toituvad nendes maades kõik avalik-õiguslikud ringhäälingud riigieelarve- ja reklaamirahast. Kuna maksu kehtestamine oleks ebapopulaarne otsus, siis ei julge ükski poliitik seda kehtestada. Meil peaks rakendama lubamaksu üleminekusüsteemi abil, nii et maks järk-järgult kasvaks. Maksu kehtestamine maksab samuti üsna palju.
Oleme arvutanud, et maksu suurus võiks olla umbes päevalehe aastane tellimishind. Seda makstaks perekonna pealt olenemata sellest, palju on peres liikmeid või televiisoreid.
Avalik-õiguslik süsteem saab eksisteerida ainult siis, kui on tema toetuseks kõva maks. Teisel viisil avalik-õiguslikku süsteemi finantseerida pole lihtsalt võimalik. Ehk siis otse rahva annetustega, nagu see on olemas USAs nn public TV näol. Niikaua kui ei ole lubamaksu, pole ka avalik-õiguslikku süsteemi.
On pakutud erinevaid meetodeid, kuidas lubamaksu koguda. Näiteks üks võimalus on elektriaktsiisi kaudu.
Alati võib opositsioon vastu vaielda, et miks peavad maksma need, kellel televiisorit pole ning kes riigikanalit ei vaata. Kuid Euroopas on need küsimused lahendatud ja soomlased korjavad seda maksu edukalt. Soome Yleisradio saab sellest maksust umbes 4-5 miljardit Eesti krooni aastas.
Kui ETV peaks lubamaksu küsimuses valitsuse poole pöörduma, siis erakanalid toetavad teda igati. Meie oleme selle ettepaneku teinud juba 1992. aastal, kui Eestis algas konkurentsivõitlus telekanalite ümber.
Kuid keegi ei söanda seda maksu kehtestada, kuna arvatakse, et seda ei suudeta lihtsalt koguda. Samas ei ole maks suur. Kuskil paarsada krooni aastas.