Variku silmakirjalikkus

Üsna kummalisse valgusesse jätab maamehed ka asjaolu, et samal ajal on kogu Eesti üldsus, ka maaerakonnad, aktsepteerinud välisinvesteeringute vajadust. Seni tõi Eestisse välisinvesteeringuid erastamine. Kuid riigiettevõtted on otsakorral ja maa müük on see argument, millega välisinvestoreid saaks Eestisse meelitada. Nüüd aga tahab riigikogu roosarakuke sellele kaane peale panna, ja selle tulemusel võime hüvasti jätta sadade miljonite kroonide ja potentsiaalsete välisinvestoritega.

Hiljem, kui võimalik, võib piiranguid välismaalastele leevendada, lubab lahkelt EME peasekretär Andres Varik. Öeldu jätab mulje, nagu oleks Eesti võluriik, kuhu investeerimine paneb välisinvestorid ihast põlema ja maa ostuks pakkumuse tegemiseks kohalike omavalitsuste uste taga lausa trügima. Kuid tegelikkuses on maareformi venimine ettevõtja jaoks endiselt probleem number üks, maad pole saanud enamik kohalikest firmadest, rääkimata välisinvesteeringuid maale toovatest välisfirmadest.

Lihtsalt ei müü ja kõik, tundub olevat riigikogu maaparteide «tugevaim» argument. Kuid miks takistada maa müüki, ning eelkõige välismaalastele? Kas mitte selleks, et konkurentsikartuses vaevlevad ebaefektiivsed tootmisüksused saaksid edasi vegeteerida? Kui nii, siis maameeste soovi täitumisel ootaks majandust varem või hiljem ees paigaltammumine, mis toob kaasa inimeste heaolu vähenemise ning Eesti muutumise Albaania-taoliseks isoleeritud monstrumiks. Eelnõu panebki kahtlustama, kas maameestel pole mitte masohhistlikke kalduvusi.

Arvestades, et uus võimalik valitsuskoalitsioon maameestesse ka pisut leebemalt suhtub, on selline asjade käik musta stsenaariumi järgi täiesti võimalik. Äripäev küll loodab, et ka seekord (EME proovis samalaadseid kitsendusi viia seadusesse sisse juba kevadel) võidab siiski terve mõistus. Ning teiste Eesti majandust iseloomustavate näitajate -- inflatsiooni, jooksevkonto saldo jne -- kõrval võiks indikaatorina hakata avalikustama, kui palju on Eestis maad müüdud. Sealhulgas ka välismaalastele.