Usalduskriis

Arvutifirma Microlink reklaamis eelmisel nädalal 1,5minutilises reklaamis Christmas Classicut kui arvutit, mille eriline omadus on Inteli Pentiumi protsessor. Selgitades veel, et mõned teised kasutavad mingeid vuffelprotsessoreid. Reklaam ärritas eelkõige arvutifirmasid, sest reklaam võis tarbijale mõjuda eksitavalt -- kui tahate arvutit Inteli Pentiumi protsessoriga, siis minge Microlinki. Tegelikult kasutab enamik Eesti tootjaid Inteli toodangut. Näidet võib konkurentsiamet kvalifitseerida kui tahtlikku tarbija eksitamist.

Äripäevas ilmunud lateksvärvide hinnavõrdlustabeli puhul puhus kired lõkkele müügifirmade antud värvi iseloomustus. Mis ühe müügimehe hinnangul sobis seina ja lakke, oli teise arvates mõeldud vaid seina võõpamiseks. Nädalapäevad tagasi tekkis samalaadne probleem elektriradiaatorite müügiedetabelit koostades. Mitme kaubamärgi edasimüüja subjektiivne hinnang tekitas pahameelt tootjafirmas. Segaduse põhjuseks pean müügimeeste teadmatust ja hinnangute erinevust.

Keda peab usaldama klient -- kas müüjat, kes seinavärvist laevärvi teeb -- või peab kokku kutsuma ekspertide grupi, kes tooteid testib ja nende kvaliteeti hindab.

Kas kliendile telefonitsi edastatavat valeinfot võib pidada konkurentsiseaduse järgi konkurendi halvustamiseks, s.o valede teadete levitamiseks teise turusuhetes osaleja või tema poolt müüdava kauba või teenuse kohta, kahjustades konkurentsieeliste saamiseks teise turusuhetes osaleja mainet või tema äritegevust.

Konkurentsiamet on seni tegelenud kõlvatu konkurentsi puhul vaid avaliku reklaamiga. Müüja-kliendi suhet jms ärieetikaga seonduvat Eesti seadused praegu ei reguleeri. Olgu tegu sihipärase, rumalusest või hoolimatusest tingitud eksitamisega, jääb lahendamata küsimus, kelle hinnanguid võib usaldada nii ajakirjanik kui klient?