13 jaanuar 1997

Uus rüütel lohe vastu

Leimannide peres on viimas-tel päevadel ootusärev meeleolu. Tagatoas käiatakse haljast mõõgatera veelgi teravamaks ning hõõrutakse läikima pereisa raudrüüd. Ukse kõrvale on valmis pandud moonakott. Kõik majaelanikud ootavad ärevusega päeva, mil pereisa Jaak kavatseb ellu viia oma otsuse kangelaseks hakata ja minna võitlusse tuld purskava draakoni -- riigiasutuste üha kõrgemale ronivate kulutuste -- vastu. Mitmepealise soomusmao vastu ratsutavale rüütlile lehvitab järele külarahvas eesotsas Äripäevaga. Jõudu ja vaprust!

Eesti riigivalitsemise liiga suured kulutused on teema, mida meie riigivalitsejad ekspluateerivad eriti hoolsalt valimiste lähenedes. Ametnikud on ära hirmutatud ning kardavad avalikult kinnitada, et nende meelest kulutusi kärpida ei ole vaja. Samas leiab iga riigiteenistuja, et just tema amet või büroo on Eesti riigile sedavõrd oluline, et seda asutust mingil juhul kaotada ei tohi. Praktika on eelnevate kärpimiskampaaniate puhul näidanud, et need ei too endaga kaasa kulude vähenemist. Likvideeritav amet tehakse ministeeriumi osakonnaks. Nimi sellega varjatakse, kulud jäävad aga samaks või kasvavad.

Majandusminister Jaak Leimanni poolt valitsusele kinnitamiseks esitatud riigiasutuste halduskulude kärpimise kava on järjekordne siiras kava riigi kulutusi kokku tõmmata. Äripäev ennustab, et selle kava läbiminek valitsuses ja riigikogus ei ole kerge.

Kava ei sisalda mingeid revolutsiooniliselt uusi mõtteid. Üles on loetletud mitmed riigiametid ja fondid, millel kas üldse puudub praktiline otstarve või saavad neil lasuvaid funktsioone korraldada ministeeriumide allüksused. Korratud on ühtlasi ka juba möödunud aasta lõpul avalikkuse eest läbi käinud mõtet, et mitmete riigiametite funktsioonid võiks anda üle erafirmadele.

Tähelepanelik lugeja mäle-tab, et kõige suurem poleemika vallandus aasta lõpus idee üle anda tolli funktsioonid mõnele erafirmale. Kui Äripäev tahaks siinkohal musta huumori vallas etelda, siis pakuks ta välja idee anda erakätesse maksuamet. Leimann oma pakkumistes loomulikult nii kaugele ei lähe. Siiski tahaks loota, et riigikassat mõttetult kurnavate majandusministeeriumi ja põllumajandusministeeriumi kaotamise võtab Leimann oma reformiettepanekute üheks põhieesmärgiks.

Kui riigiasutuste kulutusi kokku tõmmata, siis tasub meeles pidada kuldset põhimõtet, et parem vähem töötajaid, aga makstagu neile inimväärset palka.

See on ainus vahend, millega saab vähendada riigiteenistuja himu riigiettevõtete haldusnõukogude, põhitöö kõrvalt tehtavate tööotste ning korruptsiooni järele. On selge, et Eesti riik pole nii rikas, et ta saaks riskeerida madalate riigipalkadega. Seda eriti siis, kui riigiametisse soovitakse värvata tõepoolest parimat olemasolevat kaadrit. Leimann, kes on tulnud valitsusse tulusalt aga tõhusat tööd nõudvalt äritegevuselt konsultatsioonifirmas Siar Bossard, tunnetab seda põhimõtet hästi.

Kui tugineda peaminister Vähi mõtteavaldustele, koonderakonna programmilistele seisukohtadele ja valimislubadustele, peaks valitsus võtma Leimanni projekti rõõmuga vastu. Tegelikkus on aga tihti teistsugune.

Valitsus ei ole oma tegevu-ses nimelt vaba, vaid peab arvestama survega, mida ametnike armee talle avaldab.

Lisaks peab Vähi arvestama, et suure vallandaja maine ei pruugi talle valimistel rohkelt hääli tuua. Nii võib Leimann ka lohe käest haledalt kõrvetada saada.

Hetkel kuum