Sõna muutub

Mitte ei saa aru. Niipea kui Äripäev kirjutab esiküljeloo mingite ettevõtete liitumisplaanidest, tsiteerides uudises ka fakti kinnitavaid ettevõtete juhte, väidavad samad kodanikud järgmine päev, et liitumisplaane pole. Kas on ainult mingid esialgsed kõnelused või lihtsalt läbirääkimised.

Äripäeva reporter ei pane allikale ise sõnu suhu. Kui kodanik ajalehest oma ütlusi lugedes ehmub ja keerutama hakkab, ei ole see ajalehe, vaid tema probleem, õppigu oma kõnet rohkem kontrollima. Toimetuse probleemiks muutub asi siis, kui järgmisel päeval mujal ilmuvad uudised on kantud vaimust, et «...vastupidiselt Äripäevas väidetule ei ole...».

Väidan, et on ikka küll. Väidan, et hoolimata Äripäeva artiklile järgnenud vassimisest pidas Hoiupanga juhtkond liitumiskõnelusi muuhulgas ka Tallinna Pangaga ning Hoiupanga järelevalvenõukogu on volitanud panga juhtkonda neid läbirääkimisi pidama. Keegi polegi väitnud, et pangad kohe liituksid.

Samuti on kaablifirmad STV ja Tallinna Kaabeltelevisioon juba pikemat aega liitumisläbirääkimisi pidanud. STV kolmapäevane pressiteade, mis eitab seda, kuulub belletristika valdkonda. Firma alahindab lugejaid või soovib pressi abil läbirääkimisteks paremaid tingimusi saavutada

Arvan, et lugejal on õigus teada, mida ettevõtted, eriti veel börsil olevad firmad, plaanivad. Võib ju ette heita, et mingite läbirääkimiste kajastamine on sündmustest etteruttamine, kuid miks peab see info olema vaid valitud ringkonna teada.

Veidi piinlik on kuulata seejuures sõbralike kolleegajakirjanike ilkumist Äripäeva ja tema esikülgede aadressil, et küll ikka lahmivad ja milleks kuulujuttudest kirjutada. Eriti kui vaadata hommikuti kolme sõltumatu päevalehe täpselt sarnaseid esikülgi, mis tihti on peale selle, et nad kirjutavad samas asjast, ka sarnaselt pealkirjastatud.