15. juuli 1997
Jaga lugu:

Lubadused

Eestisse jääb neli maakonda, majandus- ja põllumajandusministeerium kaovad, vallad ühinevad ehk käivitub haldusreform; ametnike arv väheneb, nende sissetulekute struktuur, autoostud jm hüved pannakse range kontrolli alla jne. Neist mõnede ministrite lubadustest pole ükski täies mahus realiseerunud.

Vaid paar valda on pidanud ühinemisplaane, ametnike arv ähvardab hoopis kasvama hakata. Keskkonnafond ostis hulga tuliuusi autosid, rikkudes sellega seadust jne. Teisisõnu -- kõik jätkub vanaviisi.

Muutuste lubajad -- eelkõige majandusminister Jaak Leimann -- räägivad juba mõnda aega ametnikkonna suurendamise vajalikkusest seoses ELi astumisega. Radikaalse haldusreformi idee on mattunud ametkondadevahelisse sohu. Üha usutavamalt võtavad ministrid ametnike pakutavat «objektiivset tõde» -- kõik muutused on vajalikud, aga neid on raske, st võimatu teostada.

Liiga palju usutakse end riigiametisse sisseseadnud veteranametnike jutte. Nende jutt on omamoodi mõistetav, kes tahaks, et teda või ta sõpra koondatakse või võetakse ära armsaks saanud mobiil. Kahtlen, kas ametnikeringi protektsioon on tähtsam kui maksudena kogutud raha mõistlik kasutamine.

Olen veendunud, et kõiksugu riigireformides saaks senisest enam kasutada erastruktuuride abi. Need suudaksid väljastpoolt süsteemi tulnuna näha paremini selle vigu ja need järsemalt likvideerida. Haldusreform ei lähe käima alt üles, ainuke võimalus seda kiiresti läbi viia on ülevalt alla ja käsu korras. Eesti avaliku sektori ülalpidamiseks kulub praegu ca 37% SKPst, mõistlik tase on 30%. Selleni jõudmine tähendab umbes 4 miljardi kroonist riigiaparaadi aastast kokkuhoidu. Kui ministrid oma lubadused täidaks, oleks see jõukohane.

Jaga lugu:
Hetkel kuum