Täna on põllumajanduse osatähtsus SKPst 7--8%. Ta peaks natuke langema, 5--6 protsendini Palju inimesi seal on, mina ei oska öelda. Ma arvan, et see on selline optimaalne suurus, arvestades Eesti geograafilist asendit. Igasugune suurem põllumajandustootmine on igal juhul ebaefektiivne. Ja päris selge on see, et siin põhjamaal ei ole võimalik kõike, mida tarbime, ise toota. Kui välismaine toidukaup siia tuleb, on see teretulnud. Põhitoiduainete osas -- liha-piim -- on Eesti niikuinii turuliider.

Toidukaup ainult välismaine ka olla ei saa. Ma ei mõtle niivõrd põllumajandust kui maaelu. Maaelu arendamine, maal elavatele inimestele mingi perspektiivi loomine on paratamatult riigi asi ja ega midagi kardinaalselt uut seal maal ikkagi välja mõelda ei saa. Nii või naa, on ta põllumajandustootmisega seotud.

Muidugi, Eesti riigile, kui ökonoomika poole pealt vaadata, oleks võib-olla isegi kõige mõistlikum kõik sisse vedada. Tervikuna, nii regionaalpoliitika kui riigi enda eksistentsi seisukohalt, ei ole see võimalik.

Praegu on neid küllalt pal-ju, kuskil 5%. Ta võiks ka edaspidi olla sama, aga nad peaksid oluliselt intensiivsemalt tootma. Protsendina on 5 paras sellisele riigile, nagu me oleme. Intensiivsus on meie põllumehel siiski väga erinev, võrreldes teiste riikidega. Kõrvuti on vanaema, kes lüpsab ühte lehma, hobina või harjumusest. Ja teine äärmus on meil 900 lehma. Nii et diferents on ikka ääretult suur ja nihe intensiivsuse poole minu meelest toimub, aga võiks kiirem olla.

Piimatootmine on läbi aegade olnud Eestimaal rentaabel tegevus. On seda ka praegu ja ka tulevikus. Nii et selles osas olen päris kindel, et siin ei ole põllumees hädas.

Nutmised on tulnud, et kuna tavaliselt ei ole põllumees monokulturist, näiteks ainult piimatootja, siis tihti tuleb piima kasumi arvel kinni maksta ka kartuliikaldus või mõni muu aps.

Piimatootmine on üks stabiilsemaid tegevusharusid. Raha laekub regulaarselt. Tsükkel ei ole aasta nagu teravilja puhul. Ta on ka eestlase loomusele vastuvõetav.