Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tehas nr 43 on pigem joogikoht
- avatud kell 11--02, R--L 11--04
- kohtade arv ca- 140
- lõuna ühele inimesele ca- 100 kr
Hinnaskaala
- eelroad 10--44 kr
- põhiroad 40--90 kr
- magustoidud 15--25 kr
- alkoholivabad joogid alates 5 kr
- alkohoolsed joogid alates 15 kr
- päevapraad 40 kr
Pubikultuuri hindava ASi Egmont Estonia tegevdirektori Enno Rätsepa arvates on Tehas nr 43 nimelises pubis stiilne ja väljapeetud interjöör. Sööma ta siia ei tuleks, küll aga sõbraga juttu puhuma.
Poolteise tunni jooksul avastab ta üha uusi vahvaid detaile, mis annavad kunagise õlletehase ruumides tegutsevale joogikohale ilmet: vasksed torud baaarileti kohal, omapärane sissekäik, piljardisaal ja baar keldrikorrusel, erineva suurusega lauad jne. Punaseks toonitud toolid ja baaripukid mõjuvad ehk liigagi steriilselt.
Kui ka teenindajad oleks ühtseis stiilseis rõivais ja menüü kunstipäraselt kujundatud, külastaks Enno Rätsep seda paika ehk tihedamini. Tema arvates jäävad mõned võib-olla väga maitsvad road tähelepanuta just seepärast, et menüüs pole need piisavalt atraktiivselt välja pakutud.
Loomaliha ja soolast-rasvast mitte armastavana tekib Enno Rätsepal raskusi menüüst sobiva eelroa valikul, ehkki õllekõrvast vürtsikamat ja rammusamat jagub piisavalt. Esindatud on nii oad, seened kui juust.
Rätsep jääb küüslauguleiva (12 kr) juurde, hinnates neid piisavalt kangeks. Teise variandina telliks ta segasalatit (25 kr), ehkki menüü ei anna aimu, mida see endast kujutab. Lõhesuppi (29 kr) on ta juba varem proovinud. Tookord jättis supp piisavalt ükskõikseks.
Minu soovitud sooja suupistet ?ampinjonihõrgutis (25 kr) paraku seente puudumisel ei saa. Koores hautatud ?ampinjonid sulatatud juustuga tunduvad nii isuäratavad. Neist ilma jäämine selgub piisavalt hilja, mistõttu jään õlleklaasi taga põhirooga härjafileed (80 kr) ootama.
Õllevalik on õnneks rikkalik, mida kroonib ajalooline majaõlu Albert le Coq (suur 25 kr, väike 14 kr). Esindatud on tartlaste, hiidlaste, iirlaste, sakulaste jne humalajook. Muude alkohoolsete jookide loetelu jääb tagasihoidlikumaks. Ka magustoidulehekülg on tagasihoidlik: kohupiimavaht, pannkoogid, jäätis.
Kümmekonna põhiroa hulgast huvitab Enno Rätsepat enim taimetoit (35 kr), aga et menüüs pole ainsatki sõna selgituseks, otsustab mees põnevana tunduva tursakebabi (75 kr) kasuks. See on keskpäraselt, kuid korrektselt garneeritud roog, milles kaks tursa-paprika varrast ja välimuselt hautatud mererohtu meenutava rohelise porrulaugupuntraga ülekülvatud riisitorn. Enno Rätsepa sõnul maitseb toit huvitavalt vaid juhul, kui sööja võtab toitu õiges vahekorras: natuke seene ja praesibulamaitselist rohelist koos riisi ja kalapalaga. Tursk ise on üllatavalt maitsevaba.
Mina sõin härjafileeks kutsutavat praadi (80 kr). Veise sisefilee oli korralikult valmistatud ja mõistlikult suur tükk. Lisandiks pakuti poolt tomatit, mugulsibula ribasid ja tavalist värsket salatit. Ahjukartuleid oli küll palju, ent valmistatud olid need ilmselt mikrolaineahjus, kuna puudus ahjumaitse ja -krõbedus.
Lahkudes jääb aga meelde sõbralik ja mitte pealetükkiv teenindus, just pubile kohane.