Teedest

Kes vähegi autoga Eestist välja sõidab, märkab kindlasti, et maanteede osas jääme me nii Lääne- kui ka Ida-Euroopa tasemest kõvasti allapoole. Piinlikkust ei pea tundma vaid Lätis ja Venemaal. Täitsa häbi nende Eestimaa teede pärast -- auklikud, teekatte- märgistus praktiliselt puudub, ristmikud on ilma viitadeta ja teeperved võsastunud.

Kuidas vähemalt olulisemadki teed korda saada?

Alustama peaks eesmärkide seadmisest. Valitsusel tuleks paika panna selged tähtajad, mis ajaks jõuab Tallinna--Tartu kiirtee Tallinnast Mäoni, millal see lõplikult valmib, millal lõpetatakse Tallinna--Narva kiirtee jne.

Plaane tehes ei tohi sattuda eufooriasse, meile ei ole Tartu ja Tallinna vahele vaja Saksamaa tasemel autobahn'i. Piisab lihtsast neljarealisest maanteest, mis sildade kohal võib muutuda kaherealiseks. Pole vaja ehitada mitmetasapinnalisi hirmkalleid ristmikke, aitab, kui teede ristumiskohas piirata sõidukiirust.

Plaanide elluviimiseks võib võtta riikliku laenu või teha olulisi muudatusi riigieelarve kulude poolel. Ilmselt tuleb kasutada kombineeritud varianti. Hädaldamisega, et raha ei ole, kahte sõidurida juurde ei teki.

Keegi peab teede-ehituse oma südameasjaks võtma, muidu murrangut ei sünni. See peab olema sihikindel teoinimene, kes lahendab finantseerimisprobleemid ja vastutab teede tähtaegse valmimise eest. See inimene ei saa olla keegi muu kui peaminister või vähemalt teede- ja sideminister, sest maanteed kuuluvad riigile ja eraettevõtja tarmukas käsi nendeni ei ulatu.

Paraku on mul raske ette kujutada Mart Siimanni maanteid ehitava valitsusjuhina. Teede ehitamiseks on vaja tugevat, kindla joonega valitsust, mitte kokkuleppelist (ajutist) vähemusvalitsust. Seega ei olegi midagi teha. Aukude vahel laveerides ootan uusi valimisi.