Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
T?ehhi toibub pööritavast edust
«Majanduse üleminekuaeg on lõpule jõudnud,» kuulutas T?ehhi peaminister Vaclav Klaus 1995. a lõpus. Poolteist aastat hiljem on riik poliitilises kriisis ning kerkinud on suured majanduslikud probleemid. Mis on läinud valesti?
Languse juuri võib otsida juba 1992. a parlamendivalimistelt, kus ülekaalukalt võitis kiireid reforme pooldav kodanike demokraatlik partei (ODS).
Lõpetati erastamine, range eelarve- ja finantspoliitika andis makromajanduses häid tulemusi -- riigieelarve oli aastaid tasakaalus ning 3protsendine tööpuudus piirkonna madalaim. Väited, et madal tööpuudus võib olla ka ettevõtete ebapiisavate ümberkorralduste märk, lükkas Klaus enesekindlalt tagasi.
Nüüd on valminud liigse enesekindluse kibedad viljad. Ebaõnnestunud erastamisskeemiga tekkinud ettevõtete segased omandisuhted ning puudulikud seadused on võimaldanud selget pettust, pankadest ja investeerimisfondidest on kõrvale juhitud miljardeid kroone. Viimase kolme aastaga on kokku varisenud 12 panka. Mais sattus T?ehhi kroon spekulantide rünnaku alla, kes tegid panuse riigi poliitilistele ja majandushädadele.
Seda poleks olnud, kui reformidega oleks kaasnenud muudatused seadusandluses ning pankade erastamine. Just esimesel võimuloleku ajal oli Klausi valitsusel rahva toetus vajalikeks, kuid ebapopulaarseteks reformideks. Selle asemel aeglustati 1996. aasta valimistele mõeldes juba 1993--1994. aastal tempot.
Klaus ilmutas tugevat liidrikätt seni, kuni riigis valitses «must-valge reaalsus». Üleminekuaja järgse võimaluste paljususega ei suudetud kohaneda, alternatiivid lükati kõrgilt tagasi.
See maksis kätte 1996. a parlamendivalimistel, kus ODS jäi küll tugevaimaks parteiks, kuid opositsioon sai 200kohalises alamkojas 101 kohta. Klaus moodustas vähemusvalitsuse, kuid oskamatus surve all töötada tegi koalitsiooni praktiliselt otsustusvõimetuks. Reformid elamumajanduses, panganduses ja tervishoius lükati edasi.
Avalikkuse ette jõudsid finantsskandaalid, mida muutunud poliitilises situatsioonis ei olnud enam võimalik varjata. Esimest korda alates 1992. a kirjutas press avalikult sellest, kuidas valitsev koalitsioon on unarusse jätnud seadusandluse, suutmata tagada kapitaliturge reguleerivaid seadusi ning korruptsioonivastaseid sätteid.
Koalitsioon ei tunnistanud oma eksimusi ning selle asemel et pakkuda poliitilisi ja majanduslikke alternatiive, esitas opositsioon järjest uusi süüdistusi.
Majanduses aga süvenesid probleemid. Halvatud valitsus pole suutnud piirata kaubandus- ja eelarvedefitsiidi kasvu ega pidurdada palgatõusu. Lõpuks välja kuulutatud abinõude pakett jäi hiljaks ning kuna sellele ei järgnenud ümberkorraldusi valitsuses, ei pääsenud poliitika suluseisust.
Krooni edasise languse ärahoidmiseks tuldi mais välja uute abinõudega, mida tulnuks juurutada juba aastaid tagasi. Samuti pidid t?ehhid kuulma, et Ungari ja Poola on olnud edukamad. Valitsuse populaarsus langes.
Nüüd, kus Klausi valitsusel on parlamendis nii napp toetus ning vaid viiendiku elanikkonna usaldus, on ebapopulaarseid abinõusid raske ellu viia. Lisaks on koalitsioon lõhenenud. Töötajate rahutused või uus rünnak kroonile võivad Klausi valitsuse kiiresti kukutada.
T?ehhi kogemus näitab, et «sametine» tegutsemisviis ei õigusta end üleminekuprotsessis või poliitilise kriisi hetkedel, mil oluline on otsusekindlus. Et alalhoidlikel t?ehhidel puudub julgus, pole nende naasmist piirkonna liidriks niipea oodata.