3. september 1997 kell 22:00

Võitlus jätkub Euroopas

Eilne Postimees kritiseerib teravas toonis riigikohtu motiveeringut otsusele jätta ajakirjanik Enno Tammer süüdi. «Riigikohus on asunud piirama sõnavabadust, kuigi ise deklareerib, malbe naeratus näol, et sõnavabadus on demokraatliku ühiskonnakorralduse üks olulisemaid sotsiaalseid väärtusi,» kirjutab lehe juhtkiri.

Kolleegidel Tartust on täielik õigus niiviisi väita. Tegu ei ole Postimehe iseenesestmõistetava toetusega oma ajakirjanikule ega ka hinnanguga konkreetsele Tallinna linnakohtu süüdimõistvale otsusele, mille hilisemad kohtud muutmata jätsid. Oma hinnangu sellele on nii leht kui avalikkus juba ammu andnud.

Jutt on sellest, et riigikohus on loonud kaheldava väärtusega paragrahvi alusel väga kaheldava väärtusega pretsedendi, millest võidakse hakata lähtuma kohtuasjade arutamisel valdkonnas, mida väljendavad märksõnad «avaliku elu tegelane», «solvang» jne. Jutt on aga veelgi enam sellest, et oma otsust motiveerides on riigikohus asunud ühtlasi jämedalt sõnavabadust piirama.

Keskerakonna telgitaguseid paljastava artikliseeria eest mullu Eesti parimaks ajakirjanikuks tunnistatud Enno Tammeri case sai alguse 1996. aasta aprillis, pärast seda, kui ta intervjuus Ülo Russakuga kasutas Vilja Laanaru-Savisaare kohta väljendeid «abielulõhkuja» ja «rongaema». Selle eest mõistis Tallinna linnakohus talle kriminaalkoodeksi §130 (Solvamine: Teise isiku au ja väärikuse alandamise eest ebasündsas vormis -- karistatakse rahatrahvi või arestiga.) alusel 220 krooni trahvi.

«Kui seesama hinnang oleks antud Vilja Laanarule sõnadega, et ta ei kasvata oma last, ta hävitas Liis Savisaare ja Edgar Savisaare abielu, ei oleks tegemist ebasündsa vormiga,» leidis ringkonnakohus linnakohtu otsust jõusse jättes. See näitab, et tegemist on puhtalt vormilise vaidlusega, kus sisu järelikult selge. Ühe advokaadi lingvistilisest võidust teise üle on aga välja kasvanud pretsedent, mida aluseks võttes on õigus kohtunikel hakata vaba sõna kärpima. Õieti öeldes on nad seda juba alustanud.

Riigikohus leiab: «Ebasün-nis vorm õigusliku kategooriana kriminaalkoodeksi paragrahvi 130 mõttes ei hõlma mitte üksnes vulgaarsete või ebatsensuursete sõnade kasutamist, vaid ka oma sisult negatiivsete ja halvustavate piltlike väljendite kasutamist. Lisaks sellele võib ebasünnis vorm olla ka mõttesõnaline -- näiteks karikatuur.»

See lause kätkeb endas isiklikust solvangust tingitud otsest üleskutset ajakirjandusele päitsed pähe panna. Kolm meest -- Peeter Vaher, Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe -- kes nõukogude ajal tõenäoliselt vaimustusid Priit Pärna surematuks saanud pilapildist «Sitta kah!» --, ei suutnud taluda talaarides kohtunikke (loe: ennast) läbi naise (loe: Vilja Laanaru-Savisaare) hoitava rõnga hüppamas 27. augusti Postimehe karikatuuril. Nad otsustasid kätte maksta.

Ajakirjandus ei peagi suud väga puhtaks kasima ning silmakirjalikult juriidiliselt korrektsetest sõnadest vohavat juttu ajama. Kui on vaja, tuleb öelda väga otse. Ei saa olla nii, et tegelik elu on üks asi, kirjasõnas kajastatav aga justkui eraldiasetsev klantspilt.

Enno Tammer kaalub riigikohtu otsuse edasikaebamist Euroopa inimõiguste kohtusse, sarnanedes mingis mõttes ajakirja Hustler asutanud Larry Flintiga, kes aastaid kestnud kohtuskäimisega tagas Ameerikale sõnavabaduse. Väheusutav, et Tammergi Euroopasse suure raha järele läheb. Võitluses Eesti sõnavabaduse eest on tal aga toetajaid palju rohkem kui vastaseid, sest spontaanselt juba tekkinud «protsessil» avalik arvamus versus riigikohus on suhtumine selgelt riigikohtu kahjuks.

Hetkel kuum