25. september 1997 kell 22:00

Elu või raha

On saanud lööklauseks, et Kurkse tragöödias on süüdi põhiseadus, mis riigikaitset kesiselt reguleerib ja kätkeb vastuoksusi. Halva põhiseadusega saab põhjendada ka lapse nohu. Riigikaitset organiseerivate seaduste eelnõude esitamise tähtaega on aastast aastasse edasi lükatud, pidi õiguskantsler Erik-Juhan Truuväli neljapäeval riigikogule tõdema. Milline asutus riigikaitsealase seadusloomega tegelema peab, ei julge öelda, ei taha nende nimistusse sattuda, kes kogu süü kaitseministri õlgadele veeretavad.

Hämmelduma paneb valitsuse suhtumine kehtivatesse riigikaitseseadustesse. Nii pea- kui kaitseminister väidavad nagu ühest suust, et kaitseväelased on kindlustatud ning meeste heaolu tagamiseks on kõik võimalik tehtud. Lihtsa kaitseväelase sunnib taoline jutt kibedalt muigama. Iga sõdur teab, et riik ei ole teda kindlustanud, ehkki seadus nõuab.

Kindlustatud ei olnud ka Kurkses hukkunud rahuvalvajad. Valitsus ei maksa nende omastele ühekordset toetust 10 aastapalga ulatuses, nagu seaduses must-valgel seisab, vaid kindlustushüvitist, mille aluseks on võetud rahuvalvemissioonis oleva kaitseväelase isikukindlustuse korvangusumma. Kui hukkunute omastel peaks pähe tulema kohtu kaudu nõuda seaduses ettenähtut, võib riik seista kohustuse ees maksta lisaks summa, millega saaks kindlustada terve kaitseväe.

Pea- ja kaitseminister peavad loomulikuks, et ei hajutata rahalist riski, sõlmides lepinguid kindlustusseltsidega. Või hoolitsetakse nii maksumaksja raha säästliku kasutamise eest? Kontekstist väljarebides tsiteerin õiguskantslerit: «Seaduslikkus asendub väljaspool seadust seisva otstarbekusega, õigusliku nihilismiga.» Kaitseväelased, mõistes, et ülevalt ei ole toetust ega julgestust loota, võivad tulevikuski vastu võtta iseseisvaid, julgeid, kuid traagiliselt lõppevaid otsuseid.

Hetkel kuum