12 oktoober 1997

Pensionikindlustuse kolmandast sambast

Pensionikindlustuse kolm sammast on Euroopas tuttavad üle 100 aasta. Esimene sammas on kohustuslik riikliku sotsiaalkindlustuse süsteemi kaudu, teine korraldatakse kindlustusprintsiibil tööandja-töötaja vabatahtlikul kokkuleppel ja kolmas on inimese enda initsiatiiv.

Maailmapanga initsiatiivil kultiveeritakse varianti, kus ka teine pensionikindlustuse sammas on kohustuslik. Kuna teise sambaga seonduv probleemide ring on üsna keerukas, siis selle rakendamist lähiaastatel ette näha ei ole.

Pensioni kindlustamise kolmanda samba korraldamiseks on kaks võimalust: pensionikindlustus elukindlustusfirma kaudu ja pensioni kindlustamine pensionifondi vahendusel.

Pensioni kindlustamist pensionifondide vahendusel hakatakse tegema siis, kui võetakse vastu pensionifondide seadus.

Vabatahtliku pensionikindlustamise sihtrühmaks on valdav osa Eesti elanikkonnast. Huvi pensionikindlustuslepingute sõlmimise vastu on peamiselt nn tavalistel inimestel keskmise sissetulekuga. Nemad tunnetavad ilmselt kõige selgemini pensioniea ebakindlust elamaks ainult riigipensioniga või laste rahakoti peal.

Pensioni kindlustamise elukindlustusfirma kaudu valivad tõenäoliselt need inimesed, kellel teenitud raha tuleb raske tööga ja kes ei soovi tulevikuks kõrvalepandud rahaga riskida.

Inimene, kes sõlmib elukindlustusfirmaga pensionikindlustuslepingu, võtab kohustuse teha perioodilisi sissemakseid, kindlustusfirma aga kohustub neid koguma ja kasvatama riskivabalt. Kokkulepitud aastate pärast maksab firma inimesele pensioni elu lõpuni, lisaleppel ka pärast surma nn toitjakaotuspensioni.

Pensionile lisandub intressikasvik, mille tulemusena pikaajaliste lepingute puhul võib pension ületada rohkem kui kahekordselt kokkulepitud suuruse. Vastavalt seadusele peab kindlustusfirma oma riski vähendamiseks tegema edasikindlustuslepingu mõnes rahvusvaheliselt tuntud edasikindlustusseltsis.

Riskialtim inimene valib pensioni kindlustamise instrumendiks pensionifondi. Ta ostab fondiosakuid ja pensioniea või mõne teise tähtaja saabumisel müüb need pensionifondile tagasi.

Eripäraks on pensionifondide puhul see, et osakuomanikud on ise riski kandjad. See tähendab, et nad ei saa mingeid garantiisid võimalike väljamaksete osas. Õnnestumiste puhul on kasumiosa suur, ebaõnnestumiste puhul jaotatakse ka ebaõnn osakute omanike vahel.

Kuidas korraldatakse see, et inimene saab osakutest saadud raha perioodiliselt makstavate pensionidena, lahendatakse eraldi. Seda võib korraldada näiteks elukindlustusfirmade abil, kellel on pikaajaliste väljamaksete tegemise kogemus.

Riiklikust seisukohast, arutades maksusoodustusi või muid kolmanda samba rakendamise tingimusi, tuleb lähtuda eeldusest, et nii kindlustuse kui ka fondide puhul peaksid kõik tingimused olema sarnased.

Sotsiaalse ülesandena peavad olema esitatud tingimused ja võimalused oma elustandardi ja harjumuste säilitamiseks ka pensionieas. Võib näha ette, et pensionikindlustuse ja -fondide puhul raha kogumise miinimumperiood on 12 aastat, et väljamakseid ei tehta enne, kui inimene on vähemalt 60 aastat vana, et need makstakse välja ainult ositi (kord aastas, kvartalis, kuus) kuni elu lõpuni.

Tähtis on teada, et kui algab pensionide väljamaksmine, peab kindlustusseltsil või -fondil olema piisavalt likviidsust, et oma kohustusi ka pikaajaliselt täita.

Lõpuks üks tõdemus. Tänaseks on selge, et sobilikku riiklike pensionide seadust ei ole võimalik vastu võtta, vähemalt selle riigikogu koosseisu juures, sest konsensust ei ole tekkimas.

Seega otsustusvastutuse peab võtma järgmine poliitiline koosseis, kelle kohta aga ei oska midagi öelda. Kujunenud määramatus mõjutab inimesi eksitavalt ning pensionilepingute sõlmimisega viivitatakse. See on kaotatud aeg, millel on kallis hind meile kõigile ja Eestile.

Hetkel kuum