Keskmine Eesti väikeinvestor ei sattunud pärast eilset langust Tallinna väärtpaberibörsil paanikasse. Möödunud neljapäeva kogemus oli mõjunud karastavalt. Samal ajal kui maaklerid täitsid välismaalaste müügitellimusi, ostsid väiksemad tegijad madalalt hinnatasemelt aktsiaid juurde.

Ootamatult puhkenud devalveerimishirm hääbus sama kiiresti, kui oli tekkinud. Pankadesse jäi aga alles paarsada miljonit krooni kasumit lollidelt suurspekulantidelt, kes olid mänginud krooni kukkumise peale.

Kindlasti on inimesi, kes laenatud rahaga septembri alguses aktsiaid ostsid, on ka ettevõtteid, kes oma vaba raha lühiajaliselt aktsiatesse panid. Samas aga pole kuulda ei suitsiidilainest ega välkpankrottidest. Õnneks pole noor börsisüsteem ettevõtlusega niivõrd seotud, et igapäevast rütmi kuidagi kõigutada.

Huvitav on lugeda mõnede teoreetikute ja kommentaatorite hädaldavaid sõnavõtte juba puhkenud majanduskriisist, millele pidid viitama «börsikrahh», «jooksevkonto defitsiit» ja «negatiivne väliskaubanduse bilanss».

Samas on ju silmnähtav pea kõigis majandusharudes valitsev buum. Juhtivate ettevõte kasumid tulevad rekordilised: ehitustegevus intensiivistub, tööstus läheb ülesmäge, arvutifirmade käibed kasvavad, reklaamiturg ronib lakke jne.

Aktsiahindade langus viitab mitte algavale kriisile, vaid tõestab, et aktsiate hinnakõikumised sõltuvad eeskätt emotsioonidest, mille aluseks võib olla nii pankade vähene likviidsus kui ka näiteks see, et Bill Gates kaotas ühe esmaspäevaga 1,76 miljardit dollarit.

Vesteldes eile mitmete ettevõtjatega, jäi peale arvamus, et lähem aeg on igasuguse äri jaoks jätkuvalt soodne ning börsikrahhidesse tuleb suhtuda pigem huumoriga.