Euroopa loob tööhõive liitu

Luksemburgi tippkohtumisega kinnitasid Euroopa Liidu liidrid, et ei jäta rahaliiduks valmistudes tähelepanuta ka bloki 18 miljoni töötu probleeme. Pealegi on tööturu kitsaskohtade kõrvaldamine eeltingimus, et rahaliit üldse toimida saaks.

Hõiveprobleem on Euroopale ühine, põhjused ja vastuabinõud aga riigiti erinevad. Sellega võib seletada Euroopa komisjoni 19punktise ettepaneku ümber vallandunud vaidlusi, millega mitmed konkreetsed eesmärgid lõppdeklaratsioonist välja jäeti.

Arvestati nii Prantsusmaa soovi, et liit aktiivsemalt töökohtade loomisest osa võtaks, kui Saksamaa seisukohta, et kesktasemel koordineerimine piirab riikide iseseisvust ja ohustab raskelt saavutatud eelarvedistsipliini.

Briti poliitikud, kes tunnevad oma tööhõive kaardi tugevust, toetasid kesktee valimist riikliku reguleerimise ja absoluutse mittesekkumise vahel. Rootsi, kus sotsiaaldemokraatide üks valimislubadus oli Euroopa tööle panna, nägi heameelega seda, et komisjoni soovitused järgivad paljus Skandinaavia mudelit, ehkki eeskujuna nimetatakse sagedamini Taanit. Vastumeelt on peaminister Perssonile siiski tööjõult võetavate maksude alandamine.

Kohtumise peamine tulemus oli kokkulepe, et liikmesriigid esitavad liidu juunikuiseks tippkohtumiseks oma riigi tööpuuduse vähendamise plaani. Nii jäi tööjõupoliitika riikide tasandile, kohustuste täitmist jälgitakse aga ühiselt. Eksijate suhtes sanktsioone ei rakendata, mis piirab Brüsseli mõjuvõimu.

Tippkohtumine ei märgi hüppelist edu, kuid on poliitikute kinnitusel esimene samm soovitud suunas. Hõiveprobleemi lahendamine vajab suuri muutusi ja ebapopulaarseid otsuseid, nagu sotsiaalhoolekande kärpimine, ning poliitikutele on tugi liidu tipptasemel väga vajalik.

Nagu ütles Briti rahandusminister Gordon Brown tippkohtumise eel, ei saa riik pidevalt uueneva tehnoloogia ja nõudmistega maailmas ära hoida töökohtade kadumist. Küll aga saab tööta jäänut aidata uue töö leidmisel.

Tippkohtumisel kõneldigi aktiivsest hõivepoliitikast. Passiivne abiraha vastuvõtmine peab asenduma täiend- ja ümberõppega, sest suur osa Euroopa tööpuudusest on strukturaalne. Kunstlikult töökohtade loomine riigi rahaga või töönädala lühendamine nagu Prantsusmaal ja Itaalias ei ole lahendus. Selle asemel tuleb kõrvaldada bürokraatlikud takistused eraettevõtluse arengult, mis on peamine uute töökohtade looja, ning hõlbustada laenude saamist.

Alanema peab ka mittepalgalistest kuludest üles kruvitud tööjõu hind. Itaalias näiteks moodustavad maksud ja eraldised pensionideks ning abirahaks 50% tööjõu hinnast, Prantsusmaal 45% ja Saksamaal 42%, USAs aga vaid 28% ja Suurbritannias 25%.

Tööjõult võetavad maksud on ELis kasvanud 1985. a 35%-lt 1995. aastaks 42%-le, olles kõrgeimad Rootsis -- 56,2% ja madalaimad Suurbritannias -- 27%.

Euroopa valmistumist rahaliiduks ja liikmesriikide vaidlusi tööturu ümber on tähelepanelikult jälgitud USAst. Ajakirjanduses on hiljuti ilmunud artikleid, kus rahaliidust kõneldakse kui ohtlikust eksperimendist.

Selle asemel, et süvendada harmooniat Euroopa riikide vahel võib rahaliidu käivitumine ning süvenev poliitiline integratsioon suurendada konflikte nii Euroopa sees kui suhetes USAga, kirjutab Harvardi ülikooli majandusprofessor Martin Feldstein ajakirjas Foreign Affairs. Skepsist on väljendanud nii majandusteadlane Milton Friedman kui USA keskpanga juht Alan Greenspan.

Väljast tulevat ?okki ei saa rahaliidus enam leevendada devalveerimise või intressimäärade muutmisega. Järele peab andma tööturg, reageerides madalamate palkade või tööjõu liikumisega. Euroopa keeleliste ja kultuuriliste erinevuste ja bürokraatlike tõkete tõttu on töö otsingul ümber paiknenud vähem kui 2% ELi kodanikest. Ka ei ole Euroopa palgad nii elastsed kui Ameerikas.

Riikide ebaühtlane majandusareng võib tekitada liidus pingeid ja suurendab survet euro nõrgendamiseks.