1997. aastasse on saatus küllaga jaganud nii põhjendatud kui ka põhjendamatut optimismi, aga samuti ka muret ning meeleheidet. Alles nüüd hakkas paljude jaoks murenema müüt Eesti igavese stabiilsuse ja edu garanteeritusest, müüt imelihtsast, universaalsest ja automaatselt edu kindlustavast majanduspoliitikast.

Kuid kõigele sellele vaatamata jääb aasta 1997 Eestile edukaks: selgelt jääb miinuspoolele üksnes börsimulli tekkimine, sellega kaasnenud meeletu laenamine ja ostubuum, jooksevkonto puudujäägi kasv, inflatsiooni püsimine ebameeldivalt kõrgel tasemel ning börsikrahh. Meile sai palju käegakatsutavamaks Eesti vahetu seos maailmamajandusega.

Järgmine aasta tuleb karmim. Börsi kokkuvarisemine ei unune kiiresti. Algaval aastal on raha vähem, ta on kallim ning arvatavasti hakkavad üsna pea ilmnema ka börsi ja kinnisvaraturu langusest tingitud augud ning hapuks läinud laenud.

Päris pessimismiks aga põhjust küll ei ole, sest kõik see on puudutanud ettevõtjaist ja ettevõtlusest suhteliselt väikest osa. 1998. aastal jäävad meie majanduskasvu mõjutama eelkõige traditsioonilised tegurid, nagu sisenõudlus, rahvusvaheline konkurentsivõime ning maailmamajanduse konjunktuur.

Kuivõrd üheski valdkonnas enam eriti soodsaid arenguid pole näha, ei ennusta ma SKP kasvu kõrgemaks kui 5% ja olen seisukohal, et meil on muutunud olukorras väga hästi läinud, kui ka sellele rajajoonele jõuame.

Tarbijahinnaindeksit (THI) hakkab tuleval aastal täiendavalt kogu aeg toimunud teguritele mõjutama kahe uue vastandliku faktori koosmõju. Esiteks püütakse hindade tõusu abil kompenseerida aasta lõpul tekkinud kahjusid, kallinenud raha ning kadumaläinud teenimisvõimalusi, mis tekitab surve hindade tõusuks.

Sellele tendentsile hakkab aga vastu töötama, kuid tunduvalt aeglasemalt, nõudluse kasvu ja kohati nõudluse enda alanemine.

Võib arvata, et alguses jääb domineerima esimene, THI kiiremat kasvu põhjustav mõju, kuid edaspidi saab ülekaalu restriktiivse raha- ja eelarvepoliitika toime ning THI hakkab kiiremini alanema. Aasta arvestuses jääb ta siiski 7--9% piiresse.

Jooksevkonto puudujäägi küsimus tõstatub üles teravamalt kui kunagi varem. Kui metsaga seotud majandus ja mõned üksikud suured tegijad teistes majandussektorites välja jätta, ei ole Eesti tootjatel veel kindlalt väljakujunenud turgu ning jooksevkonto puudujääki kujundab ühelt poolt konkurentsitingimuste karmistumine, välisinvesteeringute dünaamika, Venemaa võimalikud majandusraskused ning poliitilised tõkked.

THI tõus ning raha kallinemine ei luba eksportööridele kerget elu, samas ei ole näha olulist nõudluse vähenemist impordi järele, mistõttu jooksevkonto puudujääk jääb suureks.

Siiski peaks üldine surutus, sh ka börsi kaudu raha sissevoolu vähenemine, jooksevkonto puudujääki võrreldes käesoleva aastaga mõne protsendi võrra vähendama ja viima selle 5--7% piirimaile.

Järgmine aasta ei tule kerge, kuid üle poole meie probleemidest ei tule sellest, et oleme midagi valesti teinud, vaid sellest, et tuleval aastal ei saa maailmamajandusel tervikuna enam väga hästi minna ning Eesti ei ole riik, kes saaks õitseda üldise surutise foonil. Kohutavat ei juhtu midagi, senine areng jätkub, kuid mitte enam nii roosilises meeleolus kui mullu.

Põhiline muudatus Eesti majanduselus on tormijooks poliitilisse tsentrumisse ning vastavalt sellele ka uued noodid majanduspoliitilises retoorikas ning kuigivõrd ka tegudes.

Suurimaks probleemiks jääb Eestile tema institutsiooniline nõrkus, s.o võime välja töötada ja vastu võtta selliseid arukaid seadusi ja programme, mida suudaksime vajaliku kiiruse ning tulemuslikkusega ka ellu rakendada. Täna on muutunud tõsiasjaks olukord, kus poolte lolluste või tegematajätmiste põhjenduseks kõlbab öelda halvustavalt, et Eesti on seadusriik. See on ohtlik.