Aktsiaturu klassika

Viimasel ajal levima hakanud liitumis-mitteliitumis-liitumisuudiste, mulliks osutunud positiivsete börsiuudiste ning firmade mõnda aega kasumita töötamisega on seostatav klassikaline aktsiate hinna muutumisele orienteeritud äriplaan.

Ühinemisuudisega suurendatakse turgudel huvi ja ootust ning seejärel müüakse aktsiaid tõusva hinnaga. Siis kuulutatakse ootused luhtunuks ning ostetakse turult langeva hinnaga aktsiaid. Seejärel tehakse lubatud positiivsed sammud kiiresti ära ja minnakse uuele ringile.

Sarnase skeemi on koos nimedega avalikustanud kirjandusklassik August Kitzberg, kelle jaoks oli kirjutamine lõbu ning põhileib tuli teenida suurettevõtete raamatupidajana töötamisest. Kitzberg oli sajandivahetuse paiku Riias vagunitehase Fööniks raamatupidaja ning nägi pealt ühte Baltimaade suuremat aktsiaspekulatsiooni. Lugu on kirja pandud tema mälestustes «Ühe vana «tuuletallaja» noorpõlve mälestused».

Riia vanima Vene-Balti vagunitehase direktor Krüger leidis, et ta tahaks tehase juhtimise asemel ka ise omanik olla. Kogunud siis direktor kokku tehases kasutatava tehnilise dokumentatsiooni ning asunud selle abil oma Fööniksi nimelist tehast ehitama. Fööniksi aktsiate järele tekkis turul suur nõudlus, sest uuest tehasest loodeti sama kõrgeid dividende kui vanast Vene-Balti vagunitehasest. Kuna kõik Fööniksi aktsiad olid tehase juhtkonna kontrolli all, siis tõstis rahuldamata ostuhuvi aktsia hinna kiiresti taevani.

Esimese tegevusaasta järel teatas tehase juhtkond, et dividendideks jagatakse 25% aktsia hinnast. Teise tegevusaasta järel jagati dividendideks juba 30% aktsia hinnast. Ostupakkumised ületasid aktsia nominaali juba kuuekordselt.

Nüüd hakkasid ka omanikud vähehaaval aktsiaid müüma -- ikka nii, et müügisurve jääks allapoole ostusoove. Aktsiaid müüdi senikaua, kuni firma kogu aktsiapakk oli minimaalselt neljakordse nominaali eest ära müüdud. Nii saadi tagasi investeeritud raha ning külluslik kasum. Investeeritud 7 miljonist saadi arvestuslikult tagasi 28 miljonit.

Direktor Krügerile sellest piisas, ta võttis kaasa oma kasumi ja läks Tallinna ning asutas vagunitehase Dvigatel, millele kulutatud raha sai omanik tagasi Riias kätteõpitud teel.

Fööniksi uued omanikud olid vist Krügeriga sarnases olukorras -- tehas oli käes laenu abil. Selleks, et tegelikuks omanikuks muutuda, tuli teenida suurt kasumit, mida võimaldas börs. Kuna hinnad olid börsil kõrgel, siis hakkas vabrik näitama sulaselget kahjumit.

Aktsionärid, kes lootsid rikkaliku dividendi peale, olid ehmunud. Esimesed nõrganärvilised jooksid börsile müüma, aga keegi ei tahtnud osta. Tehase palgatud maaklerid pakkusid aga börsil iga päev Fööniksi aktsia eest üha madalamat hinda.

Tegelikke põhjusi mittetundvad väikeaktsionärid olid hullumas. Igaüks püüdis päästa, mida suudab, ning aktsiaid hakati massiliselt realiseerima. Õnnelik tundus olevat inimene, kes Fööniksi aktsia üleüldse müüdud sai. Lõpuks oli 250rublase aktsia turuhinnaks 60 rubla. Seejärel hakkasid tehase maaklerid varjatult aktsiaid kokku ostma.

Kogu aktsiapakk suudeti jälle tehase omanike ?eifi tagasi tuua keskmiselt 75rublase hinnaga. Seitsme miljoni rublane vabrik oli veidi üle kahe miljoni eest ära ostetud.

Huvitav lugu oma lihtsuses ja elulisuses. Ainuke, mille nimel peaks tänane väikeinvestor igal kirikupühal küünla panema, on lootus, et viiekümne aasta pärast on ka temal võimalik lugeda kellegi mälestustest närvekõditavaid kommentaare 1997. ja 1998. aastal tehtud aktsiamõjutuste kohta.

Jaanus Arukaevu on filosoofiamagister.