Tööstusdisaini lahendus kaitseb toote väliskuju
Tööstusomandi eri liikide os-kuslik kombineerimine võimaldab ettevõtjal saavutada olulise eelise konkurentide ees.
Toote sisule (tehnilisele lahendusele) on võimalik saada ainuõigus patendi või kasuliku mudeliga, toote eristamiseks kasutatavale tähisele aga kaubamärgiga. Selle aasta jaanuaris jõustunud tööstusdisaini kaitse seadus võimaldab kaitsta ka toote uudset väliskuju.
Võib tõdeda, et lõpuks on Eestis täidetud tööstusomandi õiguskaitse rahvusvaheliselt tunnustatud miinimumnõuded.
Tööstusdisaini kaitse seaduse järgi antakse disainilahenduse omanikule ainuõigus seda kasutada. Disainilahendus on toote tasapinnaline või ruumiline väliskujundus, mis toote tavakasutuses jääb väliselt vaadeldavaks.
Nagu ka teiste tööstusomandi liikide puhul, tuleb õiguskaitse saamiseks esitada registreerimistaotlus riigi patendiametile. Taotluse võib esitada disainilahenduse autor (disainer) või tööandja, kui disainilahendus on loodud töökohustuste täitmisel.
Seadus tagab õiguskaitse disainilahendustele, mis on uudsed, eristatavad ning mis on tööstuslikult või käsitöönduslikult valmistatavad. Seadus ei pane patendiametile kohustust (ega anna selleks ka õigust) kontrollida registreerimistaotluse vastavust neile nõuetele.
Selline lähenemisviis tagab disainilahenduste kiire registreerimise suhteliselt väikese riigilõivu eest, kuid paneb vastutuse kaitstava lahenduse seaduse nõuetele vastavuse eest taotlejale. Iga huvitatud isik võib seaduse nõuetele mittevastava registreeringu kohtus vaidlustada.
Loomulikult on vaidlustamise tõenäosus seda suurem, mida suurem on lahenduse majanduslik väärtus.
Seepärast on enne registreerimistaotluse esitamist soovitatav teostada otsing näiteks patendiraamatukogu fondides või kasutada professionaalse nõustaja -- patendivoliniku teenuseid.
Üldises konkurentsivabaduses on ühele ettevõtjale monopoolse õiguse andmise põhjuseks vajadus kaitsta arendustöösse tehtavaid investeeringuid.
Nagu igasuguse intellektuaalse omandi puhul, on väljatöötluskulutused palju kordi suuremad kui kopeerimiskulutused. Et aga monopoolse õiguse andmine ei saaks takistuseks arengule, on ainuõigus piiratud. Nii võib ainuõigus disainilahendusele kesta maksimaalselt kolm viieaastast perioodi, kusjuures iga perioodi alul tuleb tasuda riigilõiv.
Täpsuse huvides tuleb rõhutada, et toote väliskuju võib olla kaitstud ka autoriõiguse seaduse järgi, kui ta vastab teosele esitatavatele nõuetele.
Autoriõiguse seaduse ja tööstusdisaini kaitse seaduse vahekorra määramisel tuleb lähtuda tööstusdisaini kaitse seadusest, mille kohaselt tööstusdisaini lahenduse õiguskaitse on sõltumatu autoriõiguse seaduses sätestatud kaitsest.
Patendiameti esindajad on avaldanud lootust, et registreerimistaotluste arv tuleb märkimisväärne. Kuigi seadust oodati kannatamatult juba kolm-neli aastat tagasi ning õige aeg on maha magatud, loodan minagi, et disainerid ja ettevõtjad seadusest tulenevad võimalused kiiresti avastavad.