Valitsus elektritoolis

Valitsuse kõhklusi võib mõneti mõista, elektrijaamade erastamine on tõsine asi ja siin uisapäisa otsustada ei saa. Parim lahendus olnuks jaamade erastamine avaliku konkursiga. Teisalt on Vähi andnud sõrme ameeriklastele -- 1996. a kokkulepete põhjal anti eelistus NRG Energy'ile.

Sellest sõrmest ei saa valitsus üle ega ümber -- ameeriklased ei lase meil lubatut unustada. Viimati tuletas seda meelde Ameerika Ühendriikide asevälisminister Strobe Talbott, kes käis möödunud nädalal Baltimaades Ühendriikide ja Balti riikide partnerluskomitees arutamas kolmiku NATOsse integreerimist. Talbott ei pidanud paljuks teha Eesti lühivisiidi päevakavasse muudatust, kohtumaks Eesti teede- ja sideministri Raivo Varega, kes juhib valitsuse järjekordset ja nüüd juba NRG Energy uut äriplaani analüüsivat komisjoni.

Kokkulepe ei kohusta Eestit müüma elektrijaamu NRG Energy'le. Muidugi on eetiline, kui Eesti peab kinni oma kõrge ametniku lubadusest. Kui lubatu oleks riigile kahjulik, ei tekiks kahtlustki, kuidas toimida. Ent kahe aasta jooksul pole suudetud anda ühest hinnangut -- on tehing ameeriklastega kahjulik või kasulik.

Vare komisjon peaks töö lõpetama augustis. Põhimõtteliselt peaks valitsus sügisel olema valmis ütlema lõpliku sõna.

Koonderakonnale on õigupoolest kõik variandid ühtviisi halvad: otsustab sügisel NRG Energy kasuks, süüdistab suur osa valijaist teda Eestimaa mahamüümises; kui kahjuks, jääb Eestist mulje kui ebakindlast partnerist. Otsustamise edasilükkamine valmisjärgsele ajale aga näitab, et Koonderakond mõtleb eeskätt erakondlikult.

Mõistlik oleks, kui valitsus ütleks ameeriklastele viisakalt, et nende äriplaan ei sobi, ja kuulutaks seejärel välja avaliku elektrijaamade erastamise konkursi. NRG Energy'i saaks kolmanda võimaluse ja võistupakkumine selgitaks, kelle äriplaan on riigile kõige kasulikum.