Viimasel ajal on sagenenud röövkalla-letungid kauplustele, pankadele, teistele ettevõtetele.

Sellised juhtumid on asjaosalistele rasked mitmes mõttes. Lisaks materiaalsele kaotusele toob seesugune kuritegu kaasa ka psühholoogilised tagajärjed, seda nii otsestele osalejatele (tööl olnud müüja, teller, turvamees) kui ka teistele kollektiivi liikmetele, samuti ülemustele, kes otseselt sündmuskohal polnudki. Iga selline õnnetus tähendab kõigile osalistele tugevat stressi ja sellega seotud järelmõjusid.

Enamikule inimestele on sellised olukorrad psühhotraumaks, mille tagajärjeks võib olla psüühiline kriis. Trauma tagajärjel tekkinud kriisi nimetatakse traumaatiliseks kriisiks.

Traumaatiline kriis kulgeb läbi nelja faasi: ?okifaas, reaktsioonifaas, läbitöötamisfaas, reorientatsioonifaas.

Psühholoogiline ?okk on vahetu kaitsereaktsioon ja möödub reeglina kiiresti. ?okis oleval inimesel on puudulik reaalsus- ja ajataju. Reeglina puuduvad emotsioonid. Võime arukalt mõelda ja tegutseda on nõrgenenud.

Harva võib ?okk väljenduda paanika või apaatsusena. Võivad esineda somaatilised reaktsioonid (iiveldus, oksendamine, hingeldus, värinad, harva krambid).

?okifaasis inimestega toimetulekuks peaks esmastel abistajatel olema teadmised, missugused on osaliste reaktsioonid õnnetuse ajal ja pärast. Viisakusreeglite tundmisest, süüdistamisest või karjumisest abi ei ole.

Reaktsioonifaasi saabumise esimeseks tunnuseks on tavaliselt tugevad emotsio-naalsed reaktsioonid, sagedamini just viha, hirm, süütunne.

Keha ja psüühika reageerivad tavapäratult, esineb mõtlemise, tundeelu või käitumisprobleeme. Tavapärased on sundmälestused ja unehäired.

Läbitöötamisfaas saabub keskmiselt kuu aja möödudes. Õnnetuse osalised hakkavad juhtunut omaks võtma ja suudavad seda meenutada ilma erilise piinata.

Reorientatsioonifaasis on inimene juba võimeline läbielatust õppima. Kui inimene ei reageeri kriisireaktsioonidega, reageerib ta stressireaktsioonidega.

Inimesed on erinevad ja reaktsioonid on erinevad. Selleks on kaks põhjust: inimestel on erineval määral väliseid ressursse, mis raskes olukorras toime aitavad tulla (töökaaslased, töökorraldus, perekond, sõbrad). Samuti on erinevad seesmised ressursid (teadmised, eneseusaldus, isiksuseomadused).

Röövimised või kallaletungid tabavad meid ootamatult ja nendeks pole me kunagi «päriselt valmis».

Uurimused näitavad, et vaid 10--13% inimestest suudab õnnetuse olukorras tegutseda eesmärgipäraselt, 50--75% käitub allaheitlikult, midagi ette võtmata ja väike osa, 1--3% satub paanikasse.

Üks viis, kuidas töötajaid ette valmistada ka sellisteks olukordadeks, on koolitus -- kuidas toimida röövimise ajal, pärast seda, millised võivad olla enda ja kaaslaste reaktsioonid. Selged ja konkreetsed ülesanded ohuolukorras käitumiseks aitavad tagada eesmärgipärase tegutsemise.

«Olin ?okis, aga suutsin end kokku võtta. Küllap sellepärast, et olin ette valmistatud,» rääkis raharöövi üle elanud pangateller.