Tööstused, ärge kartke konkurentsi

Mind hämmastab kui-võrd südilt võtavad liha- ja piimatöösturid sõna, kui nad tunnetavad, et turule on tulemas veel üks konkurent.

31. augusti Äripäeva artikkel «Töösturid: põllumeeste uus tööstuse idee on utoopiline» on ilmselge näide mismoodi töötlev tööstus püüab säilitada oma monopoli. See, et Eesti toiduainetööstuse võimsusi on mõnes valdkonnas üle, ei tähenda, et need tööstused täna oleksid konkurentsivõimelised. Paljud tööstused on rajatud eelneva süsteemi ajal ja investeeringuid nendesse on tehtud minimaalselt. Kellega koostöös tootja oma tööstused rajab, on tugeva majandusanalüüsi tulemus.

Mis puudutab lihavaldkonda, siis veiseliha hind on kukkunud aastaga 20%. Veiseliha tootjal on tõsine probleem, kuhu toodetud liha realiseerida.

Eesti suurem lihatööstus on soomlastele juba maha müüdud. Septembri algusest on Rakvere lihakombinaat alandanud sealiha kokkuostuhinda 24,40 kroonini. Samas aga maksis Stockmannis 31. augustil sealiha karbonaad 80--90 kr/kg. See on ilmselge näide, et tööstus ja kaubandus võtavad jõuga tootjalt kasumi. Samasugused näited on piimasektoris.

1994.--1996. a Eesti toiduainetööstuse erastamisprotsessist jäeti põllumajandustootjad kõrvale. Nii on ka arusaadav toiduainetööstuse tugev vastasseis ühistuliste ekspordivõimeliste tööstusettevõtete rajamisele.

Võitlus kahe erineva tootmisomandi vormi vahel viib Eesti põllumajanduse ja tarbija soodsamale tasandile. See, et töötlev tööstus näitab, et maksumaksja raha kasutatakse ebaotstarbekalt, on seebimull. Tarbija võidab, kui turul tiheneb konkurents. Konkurentsi tingimustes langevad müügihinnad. Praegu ülisuured kasumid jäävad töötlevale tööstusele ja kaubandusele; maal tõuseb tulukus, sest tõusevad kokkuostuhinnad ja põllumajandusele pole vaja siis jagada nii suures mahus toetusi.