2 september 1999

Seltsid eiravad kindlustusseadust

Iga eduka majandussüsteemi alus on korrastunud ja hästitoimiv kindlustusturg.

Äritegevuses puututakse kokku paljude riskifaktoritega. Riske võib laias laastus jagada kaheks: spekulatiivsed riskid, mille korral võib ka kasu saada, nt investeering aktsiatesse, ja puhtad riskid, mille tulemus on ebasoodne, nt tulekahju. Kindlustuse ülesanne on puhaste riskide kandmine. Mida usaldusväärsem on kindlustusturg, seda vähem on tõenäoline, et ootamatu ebasoodne sündmus ettevõtjal jalad alt lööb.

Ebakindlal ja segasel kindlustusmaastikul võib küll heauskselt sõlmida kindlustuslepingu ja kanda kulutusi kindlustusmaksete näol, kuid kaitse kindlustusjuhtumi korral on küsitav. Ohumomendid võivad olla nii seltsi oskamatud inves-teeringud kui «miine» sisaldavad kindlustustingimused lepinguis. Seltside investeerimispoliitika reguleerimiseks muutis riigikogu tänavu kindlustusseadust, muudatus jõustus 1. juunist.

Huvitav on seik, et pealtnäha usaldusväärsed seltsid nagu Seesam ja Hansapanga Kindlustus pole siiani suutnud oma investeeringuid õigusaktidega kooskõlla viia, kuigi selleks oli piisavalt aega. Aktsiaturud ja investeerimisvõimalused muutuvad üleöö, seda enam peaks olema võimalik investeeringud operatiivselt seadusega kooskõlla viia. Jääb mulje, nagu seataks kahtluse alla seaduse muudatuse otstarbekus üldse. Oma tegevusega sisuliselt ignoreeritakse kehtivat õigust.

Olgu õigusnormid nii näiliselt vaieldava otstarbekusega kui tahes, õiguskindluse printsiipi arvestades tuleb nad täita. Seadusmuudatuste optimeerimiseks on demokraatlikus ühiskonnas muud võimalused, eelkõige lobby. Ühiskonnas (kindlustustegevuses) kehtivaid reegleid eirates luuakse võimalus varjatud anarhiaks, mis võib tuua põhiolemuselt usaldussuhetel põhinevale kindlustustegevusele väga nutused tagajärjed. Head näited on Ühiskindlustuse ja Polarise pankrotimenetlused. Ülijulgelt tehtud investeeringutega on vastu näppe saanud teisedki.

Kindlustusvõtja on võrreldes kindlustusseltsiga alati halvemas olukorras, kuna lepingutingimuste paikapanemisel ja kindlustustehniliste eraldiste investeerimisel ei saa ta kaasa rääkida. Kui klassikalise võlaõigusliku lepingu puhul lepivad pooled kokku lepingu täitmise olulistes punktides, siis kindlustusvõtjale jääb tegelikult ainult võimalus kas võtta või jätta. Sellises olukorras peaks lepingupoolte võrdsuse printsiibi täitmiseks teostama kontrolli riik asjakohase seadusandluse alusel kindlustusjärelevalve kaudu. Kahtlemata on kehtiv kindlustusseadus paljuski ebapiisav, kuid investeeringutesse puudutavate sätete osas asjakohane.

Hetkel kuum