Jüri Mõis • 7. september 1999 kell 22:00

Haldusreform on möödapääsmatu

Kui riigieelarve jõuab tõsisesse defitsiiti, on valitsustel tavaliselt valida kaks teed: kas viia ellu riiklike kulutuste kokkuhoiu programm või minna rahvusvaluuta devalveerimisele.

Nagu teiste riikide ajalugu õpetab, üritatakse esmalt kokkuhoidu ja alustatakse reformidega, aga enamikul juhtudel lõpeb asi valuuta devalveerimise ja halvemal juhul ka riigi edasise allakäiguga.

Fikseeritud valuutakursi süsteemi nagu Eestis pole aga ka äpardunud reformid suutnud purustada. Hea näide on Hongkong, mis ainsana oma regioonis kasutab fikseeritud valuutakurssi ja vaatamata Aasia kriisile säilitas kohalik dollar ainsana oma väärtuse lääne valuutade suhtes.

Nii on Eesti rahasüsteemi ülesehitus heaks eelduseks, et finantsalase kitsikuse tingimustes käivituvad protsessid, mis viivad riiklike kulutuste vähenemiseni ja avaliku sektori efektiivsuse tõusule. Et Eesti tänavune eelarvedefitsiit ähvardab ületada kriitilist 3% taset, on meil suur ?anss reformidega nüüd tõepoolest alustada.

Haldusreformist räägime sellepärast, et Eesti võimalused peituvad ennekõike just meie riigiaparaadi ümberkorraldamises. Tänane Eesti riigi organisatsioon on lootusetult suur ja kulukas. Pikka aega pole arvestatud, et ka riigiametis on kontoritöö efektiivsus tõusnud, transport ja side edasi arenenud, kuid samal ajal on kahanenud rahvaarv. Seega on Eesti muutunud justkui väiksemaks ja me jõuame igale poole kiiremini -- seda nii füüsiliselt kui ka virtuaalselt. Riigi ühest äärest teise sõiduks kulub vaid kolm tundi, kuid meil on näiteks 220 tuletõrjekomandot ja 722 põhikooli. Seda on liiga palju.

Ükski riik ei peagi suutma nii suurt avalike teenuste võrku ülal pidada. Nii on kogu riigisektor pidevas alafinantseerimises. See aga ei võimalda arengut tänapäevasel tasemel, tekitab töötajates stressi ja rahulolematust ning kokkuvõttes väljendub avalike teenuste halvas kvaliteedis.

Maaelu stimuleerimise vajadusest on palju räägitud, kuid tuleks kaaluda riiklikku abiprogrammi neile, kes soovivad maalt suurematesse asulatesse ümber asuda. Maarahvas elab kõikjal maailmas allpool keskmist sissetulekutaset. Miks peaksime püüdma inimesi takistada ümberasumisel, kui oleme ühel meelel, et suuremates kohtades on rohkem võimalusi.

Praegune olukord, kus mitmes paikkonnas on vallavalitsus ja kool valla elanike tähtsamad tööandajad, ei ole normaalne. Riik, s.o teised maksumaksjad peavad selle kinni maksma ja nii kaotame kõvasti riigi arengu kiiruses. Ka põllupidamiseks sobib linnast või väikelinnast tööl käia, kui põllundus osutub mingil perioodil tasuvaks.

Kui kirjeldatud või umbes taolised ideed vajalikul määral ühiskonna toetust leiavad, saame viia ellu euroopalikud suundumused ka Eesti haldusterritoriaalses korralduses, mis on kindlasti reformi üheks keskseks osaks.

Võrrelgem tänast olukorda Euroopa Liidu nn arenguriikidega: Eesti -- 1,4 miljonit elanikku, 15 maavalitsust, 253 omavalitsust; Iirimaa -- 3,6 miljonit elanikku, maakonna tasandil riiklikku organit pole, 88 omavalitsust; Portugal -- 9,9 miljonit elanikku, maakonna tasandil riiklikku organit pole, kahetasandiline omavalitsussüsteem 275 munitsipaalüksusega.

Meie kohmakas haldussüsteem, mis paistab välja eeltoodud numbrites, avaldub kokkuvõttes rahva madalas elujärjes. Sissetulek inimese kohta on 23 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Eestlased on töökas rahvas, kuid riigielu korraldamatus on üks olulisi põhjusi, et jääme ühinevas Euroopas esialgu vaata et saapapuhastaja või ajalehepoisi rolli.

Olukorda on vaja kiiresti parandada. Rahva elujärje parandamine on riigi kõige tähtsam ülesanne. Kuna ka haldusreform peab seda ülesannet täitma, on igati loomulik, et see temaatika on nii avalikkuse kui ka valitsuse tähelepanu keskmes.

Hetkel kuum