Algatuste tulvas

Olen kritiseerinud Eesti majanduspoliitikat selle jäikuse, primitiivsuse ja liigse dogmaatilisuse pärast, kuid mulle pole kordagi pähe tulnud, et keegi võiks ühe hoobiga pea kõigi meie senise majanduspoliitika alustalade kallale minna. Seda eriti sellepärast, et Eesti on oma maine maailmas üles ehitanud just majanduspoliitika omalaadsele lihtsusele ja stabiilsusele, mis on võrreldav üksnes Vana-Kreeka stoikute rahuga ümberringi toimuva suhtes. Eriti üllatav on aga asjaolu, et see toimub olukorras, kus meil rahvuslikke siseriiklikke reserve enam kuskilt leida pole. Parima selgituse, miks pilti liiga tihti segamini ajada ei tohi, ütles lihtsalt ja täpselt välja Napoleon: korraldus ja vastukorraldus annavad kokku korralageduse.

Eesti majanduselu on pea kümme aastat ühes ja samas kindlas faarvaatris kulgenud, seal võis isegi kinnisilmi sõita. Nüüd enam mitte. Neli kuud kestnud suhtelisele vaikusele järgnes viiendal kuul tõeline majanduslike initsiatiivide tulv. Juriidiliste isikute investeeringute tulumaksuvabastuse laiendamine kogu riigi territooriumile, tollide rakendamine kolmandatele riikidele, riiklike kulutuste rabavalt ulatuslik kärpimine, uute välislaenude kavandamine ja defitsiidiga eelarve lubatavuse tunnistamine ning idee kasutada Eesti Panga kasumit riigi tulude ja kulude tasakaalustamisel. Neist igaüks oleks ka eraldi võetuna kõva sõna Eesti viimase kümne aasta majanduspoliitikas. Kõik korraga on aga midagi erakordset. See on ohusignaal.

Kahtlemata on maailmas rohkem neid, kes makse meeleldi maksta ei taha, ja vähemneid, kes seda rõõmuga teevad. Pole ju maksud ühtki maksumaksjat otseselt rikkamaks teinud. Ma pole ka kunagi kuulnud, et kristlikus kultuuris kokkuhoidlikkust või hädas olijate abistamist oleks taunitud.