Algatuste tulvas

Olen kritiseerinud Eesti majanduspoliitikat selle jäikuse, primitiivsuse ja liigse dogmaatilisuse pärast, kuid mulle pole kordagi pähe tulnud, et keegi võiks ühe hoobiga pea kõigi meie senise majanduspoliitika alustalade kallale minna. Seda eriti sellepärast, et Eesti on oma maine maailmas üles ehitanud just majanduspoliitika omalaadsele lihtsusele ja stabiilsusele, mis on võrreldav üksnes Vana-Kreeka stoikute rahuga ümberringi toimuva suhtes. Eriti üllatav on aga asjaolu, et see toimub olukorras, kus meil rahvuslikke siseriiklikke reserve enam kuskilt leida pole. Parima selgituse, miks pilti liiga tihti segamini ajada ei tohi, ütles lihtsalt ja täpselt välja Napoleon: korraldus ja vastukorraldus annavad kokku korralageduse.

Eesti majanduselu on pea kümme aastat ühes ja samas kindlas faarvaatris kulgenud, seal võis isegi kinnisilmi sõita. Nüüd enam mitte. Neli kuud kestnud suhtelisele vaikusele järgnes viiendal kuul tõeline majanduslike initsiatiivide tulv. Juriidiliste isikute investeeringute tulumaksuvabastuse laiendamine kogu riigi territooriumile, tollide rakendamine kolmandatele riikidele, riiklike kulutuste rabavalt ulatuslik kärpimine, uute välislaenude kavandamine ja defitsiidiga eelarve lubatavuse tunnistamine ning idee kasutada Eesti Panga kasumit riigi tulude ja kulude tasakaalustamisel. Neist igaüks oleks ka eraldi võetuna kõva sõna Eesti viimase kümne aasta majanduspoliitikas. Kõik korraga on aga midagi erakordset. See on ohusignaal.

Kahtlemata on maailmas rohkem neid, kes makse meeleldi maksta ei taha, ja vähemneid, kes seda rõõmuga teevad. Pole ju maksud ühtki maksumaksjat otseselt rikkamaks teinud. Ma pole ka kunagi kuulnud, et kristlikus kultuuris kokkuhoidlikkust või hädas olijate abistamist oleks taunitud.

Nii ei saa ühegi pakutava algatuse vastu olla midagi ka eetilises plaanis. Kuid siiski, siin maal ei ole kunagi usaldatud neid, kes ini-mesele kõik ihaldatud ja ilusad, mis sest, et vasturääkivad asjad ühel hoobil kätte lubavad. Omal ajal olevat F. D. Roosevelt armastanud selliseid tulipäid maha jahutada repliigiga: Lincoln oli vilets vennike, ta ei saanud kunagi midagi ühekorraga, ja lisas siis mõne hetke pärast: keegi ei saa.

Kordan, ükski neist ideedest pole iseenesest halb, veel vähem enneolematu. Viimane kui üks väärib kaalumist kui võimalik abinõu nigela majandusseisu parandamiseks.

Palju enam kui initsiatiivide tulevärki vajame kindlust, et olukord ei muutu turbulentseks, et ideid suudetakse tõepoolest majanduskasvu teenistusse rakendada ja et neile ei järgne vastuinitsiatiive. Praegu pole mul usku, et ükski neist võiks reklaamitud tulu tuua. Vähemalt mitte sel kujul, kui neid tuleval aastal rakendada saab.

Tulumaksuvabastuse poolt ja vastu on palju kirjutatud, lisan üksnes seda, et minu arvates ei too see Tallinna paaril esimesel aastal nii palju investeeringuid, et sellest tulenev hõivatus ja tootlikkuse kasv võiks taastada Eesti majanduskasvu. Kuigi jah, Tallinnas hakkab kindlasti midagi teisiti toimuma.

Tunduvalt keerulisem on tollimaksu ja sealt laekuvate võimalike tuludega. Kui hakkame ägedalt maksustama tooret, mida meil tänavu endal pole, kaotame konkurentsis. Kui valime pikemaajalise kohanemiskava, ei saa me tuleval aastal eelarvesse nimetamisväärset tulu. Jutud sadadest miljonitest jäävadki juttudeks.

Neile, kes soovivad kanakoibadest teha ainsa maksustatava kaubaartikli, tuletaksin meelde, et kõik tollitariifide alandamised viimase poole sajandi jooksul on toimunud USA eestvedamisel ja survel. Vastassuunalised katsetused pole aga kunagi juba üksnes põhimõtte pärast jäänud tähelepanuta. Eestil võib ka õnnestuda veenda USAd, et koibade maksustamine on kogu aeg olnud meie rahvuslik prioriteet, kuid meil ei õnnestu seda mingil juhul teha enne eelarve vastuvõtmist.

Veel keerulisem on asi avaliku sektori kulude kokkuhoiuga. Ma pole kunagi arvanud, et Eestis ei saa avalikke kulutusi, s.h administratiivaparaadi ülalpidamiskulusid kokku hoida. Aga ikkagi tahan teada, kuidas kavatseb valitsus luua uusi töökohti väljaspool Tallinna -- suurem osa mittevajalikke ja väheefektiivseid ametnikukohti asub just seal. Ja nüüd pole seal enam ka tulumaksueelist võrreldes Tallinnaga, on ainult lolliks tehtud investorid.

Nii nagu ei klapi tulevärgi loogika, ei hakka klappima ka selle aritmeetika.