Justiitsministeeriumi kavatsus reguleerida töösuhteid võlaõiguse kaudu on viimasel ajal tekitanud tõsise probleemi tööõiguse valdkonnas ning laialdase arutelu avalikkuses, sest king kipub pitsitama teistelgi elualadel.

Kõigepealt tahan märkida, et ametiühingud pooldavad tänaste tööseaduste uuendamist vastavalt ühiskonnas toimunud muutustele, Euroopa Liidu direktiividele ja Eestile kohustuslikele välislepingutele. Samuti on meile selge, et tööleping on leping. Kuid ametiühingud ei poolda tööseaduste muutmist selliselt, nagu seda kujutavad ette justiitsministeeriumi ametnikud või nende «advokaadid».

Absoluutselt vastuvõetamatu on ametiühingutele see suundumus, et tööandjatele on eelnõu koostamisel vastu tuldud ja laiendatud töölepingu lõpetamise võimalusi. Veelgi täpsemalt ütleb probleemi sisu ära 3. novembri Äripäevas avaldatud kirjutise pealkiri «Võlaõiguse abil saab töötajast kergemini lahti».

Mitte keegi ei ole justiitsministeeriumilt tellinud töölepingu seadust, sest seni on tööseaduste koostamise ülesanne olnud sotsiaalministeeriumi pärusmaa, seega ei ole sotsiaalpartneritel (tööandjad, töövõtjad) olnud võimalik ametlikult oma protesti muudatuste ja töötajate õigusliku olukorra halvendamise kohta välja öelda.

Teoksilolevast andis märku hiljuti riigikogule üle antud võlaõigusseaduse rakendussätete osa -- rakendussätetega tunnistataksegi kehtetuks täna toimivad töölepingu seadus, kollektiivlepingu seadus, palgaseadus, samuti suurem osa individuaalse töövaidluse lahendamise seadusest. See on juba liig.

Jääb täiesti arusaamatuks, miks töösuhteid reguleerivaid seadusi koostavad inimesed, kes ei tunne tänaseid töösuhteid, ei mõista sotsiaaldialoogi olemust, ei tunne tegelikku olukorda tööturul, ei tunneta konfliktide olemust ja nende lahendamise praktikat. Praeguse eelnõu väljatöötajad näevad kõike seda läbi oma helesinise unistuse. Nende eesmärk on kaitsta tööandjaid, teine pool, töövõtjad, on aga sootuks unustatud. Nad arvavad, et kui on regulatsioon, siis see on sovjetliku pitseriga ja midagi sellist, mis on vajalik väikesele huvigrupile -- ametiühingutegelastele.

Tegelikult see väike huvigrupp teab suurepäraselt, mis täna töösuhetes toimub, kuidas töötajatega käitutakse -- ebaseaduslikud vallandamised ja koondamised, väljatöötatud töötasude ja hüvitiste mittemaksmine, ületunnitöö eest tasumata jätmine, töötajate ebavõrdne kohtlemine jne.

Hea usk ja mõistlikkus peavad olema meile reegliks ka seaduse abita, kuid täna on niisugusest põhimõttest lähtuvast käitumisest asi väga kaugel.

Ametiühingud on seisukohal, et ka võlaõigusseaduses tuleb tööleping sätestada, tagamaks lepingusüsteemi ühtsus ja kompromiss. Kõik tööseadused, sh töölepingu seadus, peavad täna jääma, olema nii mahukad ja täpsed, kui vaja, tulenevalt meie arenguastmest.

Samal ajal on äärmiselt tähtis, et sotsiaalministeerium viiks kiiresti tänapäeva nõuetele vastavaks kõik töösuhteid reguleerivad seadused. Meil on täna täiesti või osaliselt reguleerimata töölepingute ülemineku, töötaja informeerimise ja konsulteerimise, kollektiivse koondamise, varalise vastutuse, uute tasustamissüsteemide loomise ja paljud teised küsimused.

Me ei vaja seadusi, mis toovad kaasa töötajatele tagatiste vähendamise ja murekoorma suurenemise. Isegi sellistes riikides, kus ametiühinguliikmelisus ja kollektiivlepingute osakaal on suurem kui meil, ei piirdu töölepingu ja teiste töösuhete regulatsioon selle tagasihoidlikkusega, mida meile püütakse pakkuda.

Kui aga tõesti leitakse, et töösuhete regulatsiooni tuleb kardinaalselt muuta -- olematuks teha --, tuleb see enam kui 600 tuhandet töötajat puudutav eelnõu saata avalikule arutelule. See pole ainult ametiühingute mure, see on ühiskonna stabiilse arengu küsimus.

Autor: Raivo Paavo