25. november 1999 kell 22:00

Ränk veskikivi venelaste kaelas

Kui ma koolis käisin, seletati meile, et suure ja vägeva Venemaa allakäik algas nendest imperialistlikest sõdadest, mida rahvavaenulik tsaarirezhiim pidas ja kaotas. Vale või halva sõja näitena toodi Krimmi, Jaapani ja I maailmasõda, mis oma lüüasaamistega vapustasid ühiskonda ja lõid vanale korrale nii sügavad mõrad sisse, et hukk oli möödapääsmatu.

Teisalt teame, et kui mitte kõige suurema, siis väga suure naela igatahes lõi nõukogude rezhiimi kirstu Afganistani sõda. Pärast sissetungi ja veel rohkem pärast saba jalge vahel lahkumist sellest terroristlikust naaberriigist, mille sisekorda ning suundumusi tahtis Moskva vägivaldselt muuta, ei olnud enam miski Moskvas endas ega ta hiidvaldustes Berliinist Sahhalinini nii, nagu oli aastakümneid olnud.

Brittide maailmariigis ei loojunud päike. See oli ruutkilomeetritelt ja rahvaarvult suurim koloniaalimpeerium, mida üks rahvas on eales suutnud moodustada. Venelased inglaste tasemele päriselt ei küündinud, kuigi oma ekspansioonis saavutasid selgelt teise koha ja olid pärast Stalini anastusi ligi pool sajandit ligi viiendiku maailma ainuvalitsejad.

Briti impeeriumi ei ole enam ja ka Tsaari-Venemaa pro Nõukogude Liit pro sotsialismileer on mitmeks tükiks pudenenud. Nende kahe imperialistliku konglomeraadi lagunemises on ühisjooni, ent ka põhimõttelisi erinevusi. Vale on arvata, nagu oleks inglastel läinud maailmaperemehe rollist loobumine kergesti.

Siin-seal katsuti relvadega oma õigust maksma panna ja võitlus terroristidega küll Indias, küll Kenyas, küll Põhja-Iirimaal oli üksvahe väga laipaderohke. Siiski võitsid kaine meel ja ajalookulu paratamatuse mõistmine. Inglased oskasid enamikust asumaadest nõnda lahkuda, et nende huve arvestati kohapeal ka pärast iseseisvumist ja uks jäi uueks (näiteks majanduslikuks) tagasitulekuks lahti.

Venelaste igipõline häda seisneb mõistmatuses ennast kui rahvast ise, omal nõul suureks kujundada. Algusest peale on derzhava vägevus ja uhkus tehtud sõltuvaks sellest, kui arvukalt ja vastuvaidlematult suudetakse teisi rahvaid oma käpa all hoida. Oli säärase imperialistliku mõtlemis- ja käitumisviisiga kuidas tahes eelmistel sajanditel, aga kahekümnenda sajandi teisel poolel on see anakronism. Veel enam, see on tänapäeval muutunud etnose kaelas veskikiviks veskikiviks, mis hukutab riigi.

Mida too T?et?eenia sõda uue aastatuhande künnisel Venemaale tähendab? Maailm on muutumas ja esitab praegusel postimperialistlikul arenguetapil igale rahvale ja riigile sootuks teisi väljakutseid kui toona. Enam ei ole otsustav, kas 100 000 vene sõdurit, ohvitseri ja kindralit oma lennukite, kopterite, tankide, kahurite ja miinipildujatega võtavad või ei võta ära 20 000 km² Kaukasuse jalamitasandikke ja põhjanõlvi. Sest lahendus ei ole ei võit ega kaotus. Venemaa ühtsuse ja suveräänsuse nimel mindi tapma ja purustama, terroriste ja bandiite hävitama. Paradoks on selles, et Putini ja Co valimiste-eelne reiting võib tõusta kui tahes kõrgele, aga neid päratuid haavu, mida Venemaa ühtsusse täna lüüakse, ei suuda ei Putin, Jeltsin ega keegi teine parandada. Vale otsus, vale sõda lõhub riigi, kinnitasid juba nõukogudeaegsed ajalooõpikud.

Miks venelased ei taha ajaloost õppida? Inglaste ja prantslaste, belglaste ja portugallaste vitsad võiksid olla hoiatuseks, kunagiste koloniaalisandate vaevaga leitud lahendused oma ummikutest pääsemiseks eeskujuks. Kummastav ning koguni kurb on tõdeda, kuidas Moskva ei oska lahkudes ühtegi ust enda jaoks lahti jätta. Osa endisi Euroopa vasalle on juba NATOs, teised rüselevad väravas, et rutem kaitsvate müüride vahele pääseda, kaugemale Venemaast.

Kesk-Aasia näitab jultunult trääsa. Taga-Kaukaasia mitte ainult ei otsi, vaid on juba leidnud endale uued partnerid. Isegi Ukraina kujundab oma identiteeti vastandusest Venemaaga. Ja nüüd veel need maatasa pommitatud T?et?eenia linnad ja külad, sajad tuhanded kodutud ning näljased põgenikud, vimm, vihkamine, raev.

Autor: Enn Soosaar

Hetkel kuum