Riikliku sunniga töötervishoidu ei edenda

Töötervishoiuteenuste osutajat nimetatakse töötervishoiuteenistuseks, tema töötab tegevusloa alusel. Luba antakse välja sotsiaalministri määrusega kehtestatud korra alusel. Sotsiaalministeerium andis detsembris teada, et töötervishoiuteenistused tegutsevad Tallinnas, Tartus, Jõhvis ja Pärnus. Aga tegevusloa taotlemise ja andmise korda pole kehtestatud. Kas töötervishoiuteenistused ikka on? Kus korraldab töötajate tervisekontrolli Hiiumaa või Valga tööandja?

Tervisekontrolli korra kehtestab seaduse kohaselt samuti sotsiaalminister oma määrusega, aga ka seda pole tehtud. Ministeerium ja tööinspektsioon on seisukohal, et töötajate tervisekontroll on vaja korraldada üksnes ohutegurite olemasolul. Medicover Rootsi-Eesti Tervisekeskuse AS, peamine selle teenuse osutaja, väidab, et tervisekontroll on kohustuslik kõikidele töötajatele. Määramata on, kas tervist tuleb kontrollida igal aastal või piisab kontrollist viie aasta tagant ning millised uuringud on vajalikud.

Kõik kutsehaigusjuhud tuleb tööandjal registreerida ja asjaolusid uurida. Kutsehaiguste loetelu kehtestab sotsiaalminister oma määrusega. Kooskõlastusringil liigub määruse eelnõu, mis aga loetleb kutsehaigusi põhjustavaid tegureid. Kas registreerime siis tegureid?

Tööandjal jätkuks küsimusi veelgi ja mitte ainult töötervishoiu ja tööohutusega seoses. Peamine küsimus seisneb siiski selles, kas enne kohustuste kehtestamist hinnatakse ka tööandjate tegelikke (füüsilisi ja materiaalseid) võimalusi toime tulla järjest pikema sunnismaiste ülesannete nimekirjaga? Kes vastab?

Ise vastame. Ei hinnata. Muidu ei räägitaks kõrgemal tasemel Eesti ettevõtluskeskkonna (p)arendamisest. Tööandjale kohustuste panemisel kipuvad ununema muidu põhjusena kasutatavad võrdlused Euroopa Liidu või kas või Soomega, ehkki ELi vastav direktiiv näeb töötajate tervisejärelevalve korraldust ka riikliku tervishoiukorralduse osana. Soome tööandjal on õigus saada hüvitust töötervishoiualastest kulutustest.

Eesti riik peaks olema huvitatud tervislikust ja turvalisest töökeskkonnast, kutsehaiguste ennetamisest. Selle saavutamine üksnes riikliku sunniga pole ettevõtete olukorda hinnates lihtsalt võimalik.