Tselluloositehas peab Eestisse tulema

Teisest küljest, kus on tselluloosikeetmise võimalused veel paremad kui Eestis? Eesti metsaga kaetus on viimase paarikümne aastaga suurenenud 40 protsendilt 45 protsendile, seega ei ole uue kombinaadiga karta massilise maharaiumise ehk n-ö vihmametsade probleemi.

Osutub, et uut metsa kasvab (istutatakse) meil asemele isegi rohkem, pealegi kõlbab tselluloosiks ka madalama kvaliteediga puit. Mida tuleb aga silmas pidada: riik ei tohi endale võtta ettevõtja kohustusi mistahes kujul, ei rahalise sissemaksena ega know-how aktsionärina.

Teine asi on tarneleping. Kui riik sõlmib kombinaadiga pikaajalise puidutarnete lepingu riigimetsast, siis tuleb seda võtta kui kaup-raha tehingut, mis maandab suurel määral kummagi poole hinnariskid -- terve maailm on täis lühemaid ja pikemaid lepinguid. Riigimets 120 miljoni krooni väärtuses on nüüdseks vabastatud Eesti krooni kattevara hulgast. Kas ei võiks see mets osaliselt olla tselluloosiprojekti käivitumise tagatis? Kui aga erametsnik kardab riigipoolset hinnasula, puidu hinna langust Eestis, jääb talle endiselt võimalus oma palgid kodumaalt välja parvetada.

Milles ei tohi riik järeleandmisi teha, on keskkonnanõuded. Aastakümneid tervitas Tallinnasse saabujaid praeguse Sossi (loe: Tselluloosi) klubi juures terav väävlilõhn. Kaasaegsed puhastusseadmed on efektiivsed, aga ka kallid. See on üks komponent, mis viib uue tehase kogumaksumuse tosina miljardi kroonini.

Läti ja Leedu kavatsevad samuti rajada tselluloositehase, kas eraldi või üheskoos. See asjaolu sunnib Eestit kiirustama, kuna kahele, veel rohkem kolmele kombinaadile Baltimaades ruumi pole. Äripäev loodab, et Eesti saab suure ja vajaliku tööstusobjekti endale ja tselluloosiprojekt ei kujune tühipaljaks pulp fiction'iks.