Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuhu lähed, Eesti Televisioon?
Valitsuskoalitsiooni üldkogu leidis, et Eesti Televisiooni (ETV) erastamine on liialt keeruline, selle asemel hakkab valitsusliit ETV pidevate majandusraskuste lahendamiseks välja töötama televisioonimaksu, et tagada telejaamale pikaajaline sõltumatu finantseerimisallikas.
Ükskõik millise rahastamissüsteemi valitsus ka välja pakuks, jääb alati raha väheks, et teha korralikku avalik-õiguslikku televisiooni, ja seetõttu ei näe Äripäev alternatiivi ETV erastamisele.
Vaidlus selle üle, millisena tahame näha Eesti Televisiooni, mida mõista avalik-õigusliku teenuse all ja kust leida tema normaalseks tegevuseks piisavalt raha, puhkeb vähemalt kord aastas. Tavaliselt läheb tuliseks teleasjade arutamiseks siis, kui kõne all tele-eelarve või ETV eelarves on tekkinud aukartust äratav auk -- nagu praegu, 20 miljonit krooni.
Terve kümnendi kestnud vaidluste tulemusel on õigupoolest muutunud vaid üks asi -- riiklikust ETVst sai seadusega avalik-õiguslik televisioon. Valitsusliit väidab, et ETV erastamine on just seetõttu keeruline, sest esmalt tuleks telejaam uuesti riigistada ja alles seejärel saaks ta lülitada erastamisnimekirja. See on väljamõeldud takistus.
Tänast asjade seisu vaadates võib öelda, et tegu oli pelgalt sildivahetamisega. Praegu tehakse ETV-le samu etteheiteid nagu varasemailgi aastail -- nii programmi sisu kohta kui juhtimisvigade ja reklaami tagasitoomise pärast. Ning ikka vaieldakse rahastamissüsteemi üle.
Pole põhjust arvata, et sildivahetamine on täna raskem kui toona. Erastamine ise ei peaks probleeme tekitama -- ETV on veel piisavalt hea kaubamärk.
Hoopis raskem kui ETV taas seadusega riiklikuks pöörata on leida konsensus rahastamisallika suhtes. Valitsusliit üritab seda siiski teha. Kolmikliidu osapooled on pakkunud välja erinevaid võimalusi -- loamaks, elektriaktsiis, fikseeritud protsent riigieelarvest (käibemaksust) või mingi kombinatsioon neist.
Kõik nimetatud maksud on juba üksipulgi ja mitmeid kordi läbi arutatud, aga ühestki neist pole tänini asja saanud. Igale neist leitakse küllaldaselt poolt- ja vastuargumente, aga lõppkokkuvõttes jõutakse välja asja tuumani -- meie rahvuslik kogutoodang ei võimalda meil ülal pidada telejaama, mis vastaks ligilähedaseltki avalik-õigusliku televisiooni tähendusele. Me võime küll tahta sedasama, mida teevad või soomlased, kuid meie võimalused on teistsugused. Probleem ongi selles, et me ei taha seda tunnistada.
Kui jätame praegu ETV erastamata, siis võib päris kindel olla, et me vaidleme täpselt samamoodi ka aastal 2001, 2002... Ja käivad koos komisjonid, nõukogud, kus kohalikud meediagurud arutavad ikka ja jälle -- millist teenust peab avalik-õiguslik ETV rahvale pakkuma, kust selleks piisavalt raha saada. Ning mis lõpevad, nagu tavaliselt, retoorilise küsimusega -- kuhu lähed, Eesti Televisioon?