Ettevõtja võtab töötajalt viimase

Kurb oli lugeda eelmise nädala Eesti Ekspressist osa meie tööandjate arvamust ettevõtluse edendamise kohta, kui ainuke järeldus ja lahenduse pakkumine on veelgi vähendada töötajate tagatisi. Ja seda meie tänases küllaltki ebakindlas tööturusituatsioonis ja tööpuuduse suurenemisel juba 12--14 protsendini. Ja ka olukorras, kus statistika järgi tööjõukulu osakaal SKPs järjest langeb.

Eriti kurb on taolist «kokkuhoidu» kuulda nende suust, kes ise on silma paistnud ülejõu kulutamisega, mis kuidagi ei aita igapäevast tootmist edendada.

Täna on meie töötu abiraha häbiväärselt väike (ainult 400 krooni), seda makstakse vaid pool aastat, töötuskindlustuse põhimõtted on alles kujundamisel, riiklike tööturuteenuste saamise võimalused kasinad. Rääkida niisugusel ajal koondamishüvitiste vähendamisest on lihtsalt vastutustundetu.

Nüüd probleemist endast: Tuleb ära lõpetada see, et etteteatamise aeg asendatakse raha maksmisega. Töölepingu lõpetamisest tuleb töötajale igal juhul ette teatada ja lasta töötajal see aeg rahulikult ära töötada. Töötaja saab end siis lahkumiseks ette valmistada ja loomulikult ka uut tööd otsida.

Ma ei pea õigeks tööandja poolt hüvise maksmist vaid kuukaupa, lõpetades maksmise siis, kui inimene leiab töö. Esiteks ei ole vallandamishüvis ainult töökoha otsimise ajaks ettenähtud raha, vaid ka valuraha töö kaotamise, plaanide, laenude jms segipaiskamine eest. Teiseks tekitab selline olukord juurde bürokraatiat ja suurendab juriidiliste ja muude (töö)vaidluste hulka. Kolmandaks, kui töötaja teab, et hüvis lõpetatakse tema tööle minekul, võib see tema aktiivsust tööotsimisel hoopis pärssida.

Tasakaalustatud lahendus tuleb siiski leida ettevõtete jaoks, kus korraga koondatakse palju pika staazhiga töötajaid ja kes seetõttu satuvad raskustesse. Selge, et niisuguste ettevõtete töötajad ei tohi ikkagi hüviseta jääda. Teatud juhtudel, just suurte kulude korral võiks kaaluda osa hüvise maksmist tulevasest töötuskindlustusest. Omaette küsimus on, kuidas ja mis alustel seda teha, kelle puhul niisugust võimalust rakendada.

Siiski on see juba ühiskonna kokkuleppe küsimus. Pankroti puhul me juba jagame enamikel juhtudel tööandja ebaõnnestumist kogu ühiskonna vahel läbi eelarvelise tagatisfondi.

Ettevõtjad peaksid eelkõige tegelema siiski oma firmade pikaajalise arengu küsimustega, et tagada töötajatele stabiilne töö, hea palk, et seeläbi tuua tarbimisse rohkem raha ja suurendada sisenõudlust, mitte aga otsima võimalusi töötajatelt viimase raha võtmiseks.

Autor: Raivo Paavo