Ettevõtja võtab töötajalt viimase

Nüüd probleemist endast: Tuleb ära lõpetada see, et etteteatamise aeg asendatakse raha maksmisega. Töölepingu lõpetamisest tuleb töötajale igal juhul ette teatada ja lasta töötajal see aeg rahulikult ära töötada. Töötaja saab end siis lahkumiseks ette valmistada ja loomulikult ka uut tööd otsida.

Ma ei pea õigeks tööandja poolt hüvise maksmist vaid kuukaupa, lõpetades maksmise siis, kui inimene leiab töö. Esiteks ei ole vallandamishüvis ainult töökoha otsimise ajaks ettenähtud raha, vaid ka valuraha töö kaotamise, plaanide, laenude jms segipaiskamine eest. Teiseks tekitab selline olukord juurde bürokraatiat ja suurendab juriidiliste ja muude (töö)vaidluste hulka. Kolmandaks, kui töötaja teab, et hüvis lõpetatakse tema tööle minekul, võib see tema aktiivsust tööotsimisel hoopis pärssida.

Tasakaalustatud lahendus tuleb siiski leida ettevõtete jaoks, kus korraga koondatakse palju pika staazhiga töötajaid ja kes seetõttu satuvad raskustesse. Selge, et niisuguste ettevõtete töötajad ei tohi ikkagi hüviseta jääda. Teatud juhtudel, just suurte kulude korral võiks kaaluda osa hüvise maksmist tulevasest töötuskindlustusest. Omaette küsimus on, kuidas ja mis alustel seda teha, kelle puhul niisugust võimalust rakendada.

Siiski on see juba ühiskonna kokkuleppe küsimus. Pankroti puhul me juba jagame enamikel juhtudel tööandja ebaõnnestumist kogu ühiskonna vahel läbi eelarvelise tagatisfondi.

Ettevõtjad peaksid eelkõige tegelema siiski oma firmade pikaajalise arengu küsimustega, et tagada töötajatele stabiilne töö, hea palk, et seeläbi tuua tarbimisse rohkem raha ja suurendada sisenõudlust, mitte aga otsima võimalusi töötajatelt viimase raha võtmiseks.

Autor: Raivo Paavo