Loomulikult on ettevõtja jaoks mõttekam ja ka lihtsam maksta koondamistasu nii, nagu Aavo Kokk ette paneb ? kuu kaupa. Eriti kui on tegemist suuremate koondamistega, kus töölt lahkub ühel ajal palju inimesi ning ettevõttel tuleks korraga välja käia väga suured summad. Mingi piir, missuguse aja jooksul seda tehakse, peab siiski jääma, näiteks kuni neli kuud, nagu praegu ongi, kui töötajale on koondamisest ette teatatud. Muidu võib mõni töötaja hakata koondamist lihtalt ära kasutama.
Kas see aga mõjutaks inimesi tööd otsima või mitte ? võib-olla siin on see probleem, et nad ootavad ikkagi ära need neli kuud ja alles siis lähevad tööle. Võib-olla isegi oleks võimalik tööle minna, aga samas on võidakse mõelda, et miks nad peaksid selle raha ettevõtjale kinkima. See on kahe otsaga asi, meie kandis näiteks ei ole tööpakkujaid eriti palju, uut tööd on raske leida ja koondamiste puhul tuleks nii või teisiti seaduses ette nähtud aja eest tasu maksta. Küll oleks aga kuu kaupa seda kergem teha. Keegi ei koonda sellepärast, et ta lihtsalt on paha tööandja, seda tehakse tavaliselt ikka viimases hädas.
See ei ole lahendus, kuid Aavo Kokk tõstatas tegelikult väga valusa küsimuse: Eesti Vabariigis ei ole seni veel töötukindlustust. Koondamistasu maksmine on selle aseaine, mis ei rahulda ei tööandjat ega töövõtjat. Tal on kaks funktsiooni, esiteks aidata töövõtjat sissetuleku lõppemise korral, sest ilma rahata oli võimalik elada ainult nõukogude korras ja isegi siis mitte väga kaua. Teiseks sunnib koondamistasu ettevõtjat oma tegevust pikaajalisemalt planeerima ja töötajatesse puutuvat teavet ka nendega jagama, sest ootamatu koondamise puhul tuleb välja maksta rohkem raha.
Koka ettepaneku eelduseks on hästikorrastatud ühiskond, kus koondamistasu regulaarse maksmisega probleeme ei teki. Tänases Eestis tuleb arvestada ka sellega, et töövõtja ei kannataks mitmekordselt, kui ta peab tööandja tegevuse vaidlustama.
Minu arvates on aga esmatähtis karjuvalt regulatsiooni nõudev koondamistasude küsimus avalikus sektoris.