Riigi arvutiregistrid efektiivselt toimima

Riigikogu menetluses on rahvastikuregistri seaduse eelnõu. Internetis on seda võimalik vaadata (www.rk.ee). Seaduse eelnõu on menetlusprotsessis oluliselt ja positiivselt muutunud, esimesed variandid jätsid mulje, et maksumaksja rahakotile enam absoluutselt keegi ei mõtle. Siiski tekitab praegune variant vastakaid mõtteid.

Tarkvara efektiivsus ei pöörata eelnõus üldse tähelepanu. Vastupidi, raskuspunkt lükatakse andmesisestajate, s.o omavalitsuste peale, kelle tööst sõltub kogu üritus.

Ometi on tarkvara teostusel mitmekordne vahe, saab kokku hoida kordades inimtööjõudu ja kulusid ruumidele, arvutitele, teenustele jne.

Antud eelnõuga läheb tarkvara väljatöötlus tõenäoliselt kergema vastupanu teed: tarkvara loob konkurentsita volitatud töötleja, kel puudub huvi (ja arvatavasti ka võime) teha head lahendust. Mida rohkem kasutajad tema poole pöörduvad, seda rohkem teenust nad kasutavad ja seda rohkem maksavad. Samas väheneks efektiivsema tarkvaraga ka keskregistri ülalpidamise kulud.

Lähtudes riigis kujunenud seisust tuleks tarkvara arendus suunata erasektorisse, soovitavalt parimat tehnoloogiat pakkuvalt teostajalt ja loodetavalt ausa konkursi alusel. See võimaldaks eraldada üksteisest registri pidamise ja tarkvara loomise kulud, riigil oleks selgem ülevaade protsessist. Turvaküsimused on siin lahendatavad.

Pidevalt viidatakse eelnõu seletuskirjas Soome eeskujule. Me ei peaks aga täpselt kopeerima nende skeemi, vaid õppima nende vigadest. Sel aastal on Soome riigi rahvastikuregistri keskuse (Väestöregisterikeskus) eelarve ca 100 miljonit marka, järgmisel aastal rohkem.

Need numbrid on muidugi hea eesmärk: kindlustub ettevõtte tulevik, eriti kui õnnestub tulevikus sama ka teiste registrite-süsteemidega jne. Ligi 70 kuludest kaetakse Soomes teenuste arvelt, ülejäänu riigieelarvest. Suur osa tuludest saadakse andmete (tõestuste) müügist asutustele ja elanikele.

Kuivõrd seda tehakse laialdaselt ? kohustuslikud tõestused jms ?, on siin tegemist hoopis varjatud täiendava maksustamisega! Seega on väide ?teenuse tulevikus isefinantseerimisest? ? kuidas nüüd öelda ? tublisti liialdatud. Meil jäävad soovitavad summad muidugi väiksemaks, aga praegu asja õigele teele lükkamisega on veel võimalus läbi saada sellestki tunduvalt odavamalt. Toodud rahalise progressiooni ? 16,5 mln kr 2000. a, 23,5 mln kr 2001. a ? järgi ei saa seda arvestamata jätta. Siia lisanduvad teised (nt omavalitsuste) kulud andmete tootmiseks (§ 88) ? arvestades palkade jätkuvat kasvu peaks see olema põhikulu ? ning kulud samade andmete saamise osas volitatud töötlejalt riigi- ja omavalitsustele (§ 89). Jälle paradoks: andmete andja peab uuesti maksma nende saamise eest!

Tarkvara ülesanne peab olema keskregistri automaatne moodustamine. See pole utoopia, palju sõltub valitud teostajast. Andmekaitseküsimused on siin lahendatavad.

Eesti võiks olla pioneer isikuandmete avaldamises (vaid põhiandmed, nimi, isikukood, aadress, ja ainult isiku loal), paigutades need avalikku internetti. Vastav info telefonikataloogide näol on osaliselt olemas. Ka isiku personaalne nõusolek peab olema salvestatud andmebaasis. Niikuinii makstakse see andmebaas maksumaksja poolt suures osas kinni, tal peab sellest ka kasu olema, mitte ainult teenuse maksmise rõõm! See oleks oluline samm ühiskonna informatsiooniliselt avatuks muutmiseks. Samuti väldiks see asjatu ?teenuse? maksmise kasutaja poolt. Andmete kättesaadavus peab olema parem Põhjamaades levinud praktikast, aegunud on kunstlike piirangute seadmine, mis monopoliseerib keskregistripidaja teenust.

Nt vaatamata mitmetele ametlikele pöördumistele pole ca 2 aasta jooksul olnud võimalik uuendada isikuandmeid rahvastikuregistrist Tallinna maaregistri tööks, mille kaudu arvutatakse kogu Tallinna maamaks. Andmeid on vaja isiku identifitseerimisel. Nii aga kaotab Tallinn maamaksu. Arvestades riigi andmebaasi andmete jätkuvat halba kvaliteeti, oleks alternatiiv Tallinna-sisese linnaosade isikuandmete automaatse keskregistri käivitamine.

Praegusel kujul jätkates kaob liiga palju maksumaksja raha. Pingelise riigieelarve tingimustes ei tohi seda lubada.