Promillid ja kilomeetrid

Kuuldu-loetu järgi otsustades tundub, et liiklusseaduse uus redaktsioon piirdub üksnes alkoholijoobe defineerimise ja piirkiiruste kehtestamisega. Selles pole midagi iseäralikku, sest siin on igaühel mõõdupuu omast käest võtta. Seegi oleks mõnes mõttes samm edasi, sest kehtiv seadus keelustab ainsa märkimisväärse piiranguna Eestis vasakpoolse liikluse.

Põhiseaduse loogika kohaselt on liikluse juures siiski tegemist mitme avaliku piiranguga, mille sätestamise koht pole liikluseeskiri, vaid liiklusseadus. Päris kindlasti kuulub selliste piirangute hulka alkoholijoobe määratlemine või siis piirkiiruste kehtestamine. Seda teed on seadusandja ka minemas, ainult et avalikkuse ees on sedakorda sääsest tehtud elevant, sääske ennast seejuures pole olnudki.

Olen igati nõus nendega, kes nõuavad liikluses absoluutse kainuse põhimõtte kehtestamist ühe 1992. aasta lõpust pärineva valitsuse määrusega de facto lubatud 0,5 promilli asemele. Ainult et 0,0 promilli kirjutamine seadusesse oleks poolik lahendus.

Esiteks on igas organismis teatav loomulik annus alkoholi, mille üks ilming on kas või nn keefiriprobleem. Teisalt tuleb aga joobe tuvastamisel arvestada nähtusega, mida nimetatakse mõõtmisveaks. Sellest tulenevalt on 0,2 promilli alkoholi veres ja selle ekvivalendina 0,1 mg ühes liitris väljahingatavas õhus see tehniline alampiir, millest alates saab numbrite keeles rääkida alkoholijoobest.

Eeskätt neil põhjustel on näiteks Rootsi sätestanud alkoholijoobe alampiiriks 0,2 promilli. Sellest ülespoole hakkavad ilmnema esimesed joobenähud. Juba minimaalnegi joove mõjutab eeskätt juhi ruumilist nägemist, milles võib igaüks kõige paremini veenduda stereopaarseid aerofotosid lugedes.

0,5 promilli lubatavuse üle võiks Eesti arutada alles siis, kui on jõudnud liiklusohutuselt Skandinaavia tasemele. 0,2 promilli ei jäta ruumi ei pisikesele pitsile ega kannule õllele lõunasöögi juurde.

Mis puutub viimastel päevadel laineid löönud ja ei-tea-kust pärit juttudesse Kuke-Lipstoki suuri kiirusi lubavast muudatusettepanekust, siis ettepanek ise kõlab täiesti ebahuvitavalt. Selle järgi oleks suurim lubatud sõidukiirus asulavälistel teedel 90 ja asulasisestel 50 km/h.

Küll on aga soovitud luua seaduslikku alust suvistele piirkiiruste tõstmisele ja suuremate kiiruste kehtestamisele mõnel linnamagistraalil olenevalt teeoludest ja sõiduki liigist. Kuke-Lipstoki parandus lõpetaks siin isetegevuse.

Asulavälistel teedel saaks piirkiirust edaspidi suurendada vaid maanteeamet, asulasisestel teedel kohalik omavalitsus, seejuures kumbki peab lähtuma teede- ja sideministri kehtestatavast korrast.

Tulevikku vaatavalt sõidukiiruse ülempiiri kehtestamine tasemel 120 km/h ja 90 km/h vastavalt asulavälistel ja asulasisestel teedel (arvestades kas või Tallinna?Tartu maantee rekonstrueerimist ja investeeringuid Järvevana teesse Tallinnas), on üks võimalikke valikuid, mille teeb riigikogu.

Midagi pole lahti ka siis, kui otsustatakse jääda universaalse 90/50 km/h juurde, ainult et sellisel juhul oleme saanud Euroopas hakkama järjekordselt millegi erilisega.

Loomulikult ei püüdle Kuke-Lipstoki parandused, millel seniste interpretatsioonidega pole mingit pistmist, ainuõigsusele. Kui mõni raadiohääl arutab ennastunustavalt 90kilomeetrise tunnikiirusega sõitmise lubamise üle Tallinnas Sõpruse puiesteel, on see loomulikult tema enda asi, kuidas oma mõttemaailma avalikkusele esitleda.