Eksport on peamine võimalus ettevõtluse arendamiseks ja majanduskasvu saavutamiseks. Taasiseseisvunud Eestis on ekspordi kasvutempo olnud aeglasem impordi kasvutempost. See tähendab võlgu elamist välisraha arvel ? ostame rohkem, kui müüme. Seni on teenuste (transiit, turism) ja välisinvesteeringute positiivne bilanss puudujääki tasakaalustanud, kuid sellise arengu jätkumine pole kindel.

Ses olukorras on riigi ülesanne ekspordi toetamine soodsa keskkonna loomise ja tugisüsteemide kaudu. 1994. aastast planeeris, koordineeris ja osaliselt ka korraldas ekspordi arendustegevust majandusministeeriumi väliskaubandusosakond. 1997 asutas riik eraõigusliku Eesti Investeeringute ja Kaubanduse Arendamise Sihtasutuse. Ekspordi arendamisega hakkas tegelema ekspordiagentuur (EEA).

Kahjuks iseloomustab viimaseid aastaid tugiorganisatsioonide koordineerimatu tegevus ja EEA konkureerimine eraorganisatsioonidega.

Lõpusirgel on sihtasutuste reform, mille käigus kogu tugisüsteem põhjalikult ümber korraldatakse. Tugisüsteemi ümberkorraldused võivad esialgu kaasa tuua lisakulusid (nt kasvavad turismi edendamise kulud seoses turismiagentuuri loomisega ? agentuuris on ilmselt kõrgemad palgad kui riigiametis).

Riiklik ekspordi arendustegevus on olnud liiga killustatud ning seetõttu ei saagi olla head tulemust. Loodud sihtasutuste ülalpidamine on kallis ning sellega seoses kulutatakse vähenegi riigi eraldatud raha ebaefektiivselt.

Sihtasutusi poleks üldse vaja, nende ülesanded võiks panna portfellita väliskaubanduse ministrile, kes suhteliselt väikeste kulutuste ning väikese bürooga suudaks teha enamat. Ministri bürooks võiks olla majandusministeeriumi väliskaubandusega seotud talitused. Sel moel oleks eksporditeema ka pidevalt valitsuse tähelepanu all.

Halb on, et võrreldes tänavusega tahetakse tuleval aastal vähendada tugisüsteemi rahastamist kaks korda ? ligi 200,7 mln kroonilt ligi 97,144 mln kroonile. Järelikult vähenevad oluliselt ka ekspordi arendustegevuseks planeeritud vahendid. Kuna meil on endiselt suur negatiivne väliskaubanduse saldo, on enneaegne vähendada nii radikaalselt summasid ekspordi (ettevõtluse) arendamiseks.

Kava, et ettevõtluse tugisüsteemi rahastatakse erakorraliste tulude arvelt ? teatud osa erastamisest laekuvatest vahenditest ? päästab olukorra 2001. a. Kui aga erastamisest ei tule mingil põhjusel raha loodetud mahus, muutub sihtasutuste reform ja sellest oodatav efekt küsitavaks.

Väliskaubanduse Liidu töörühm arutas majandusministeeriumi koostatud ekspordipoliitika põhialuseid. Dokument on õnnestunum ja konkreetsem kui selle senised versioonid. Hea on, et ses nähakse ette selge tööjaotus ja koostöö riigi rahastatavate sihtasutuste ning eraorganisatsioonide vahel, kaob konkureerimine eksporditugiteenuste pakkumisel.

Kui laiaulatuslik peaks üldse olema ekspordipoliitika? Põhialustes on valitud kitsas lähenemine, rõhk on majandusministeeriumi ja selle haldusala sihtasutuste tehtavale. Selline lähenemine on ebapiisav. Ekspordiga seonduv puudutab paljusid ministeeriume ja ameteid. Arusaamatuks jääb, miks piirdub dokument vaid kaupade ekspordiga.

Oluline on dokumendi väljund (sama küsimus kerkib ka teiste majanduspoliitika koostisosade puhul). Ekspordipoliitika põhialuste üks väljund peab olema täpne tegevuskava koos rahaeraldistega riigieelarvest. Kui eelarveprotsessis ei lähtuta ?alustest?, pole see poliitika midagi väärt. Riigieelarve koostamise alused ja eelistused peaksid tulenema just sellistest poliitikatest. Kui ei, siis on küsitav selliste dokumentide koostamise mõttekus. Ekspordipoliitika põhialused ei lahenda siis midagi.