Seadus peab olema kõigile arusaadav

Uno Mereste artiklis ?Lepingusuhe pole võlasuhe? (vt ÄP 29.11.2000) väidab autor, et mitte iga lepingusuhe pole võlasuhe. Niisugune arusaam võla mõistest on tavaeestlase teadvuses ajalooliselt välja kujunenud.

Paraku püüdvat vastuvõetavat võlaõigusseadust (VÕS) eelnõud koostav ametnikegrupp järjekindlalt võla mõistet teisiti määratleda. Mereste nimetab niisugust võla kasutamist ümberdefineeritud tähenduses juristide salakeeleks. Salapäraseks muutub jutt seetõttu, et kõrvalisele kuulajale jääb see seosetuks ja segaseks. Seda, et sõna võlg on ümberdefineeritud, alati ei rõhutata. Nii võivadki tekkida arusaamatused. Need on tekkinud juba praegu, VÕSi eelnõu arutelu käigus.

VÕSi eelnõu üks autoreid Priidu Pärna püüab juurutada sõnale võlg paralleeltähendust ja on Mereste artiklile kirjutanud vastuartikli ?Iga suhe pole lepingusuhe (vt ÄP 4.12.2000). Pärna vastuväite kohaselt olevat võlasuhe üks VÕSi üldmõistetest. Pärna seletusele tuginedes saavat võlasuhte ja iga õigussuhte (või -toimingu) vahele paigutada isegi võrdusmärgi. Alates abiellumishetkest olevat paariheitjad üksteisele võlgu. Poest pätsi leiba ostes on nii ostja kui müüja üksteisele võlgu jne.

Pole imekspandav, kui peale VÕSi vastuvõtmist osutatud kujul hakkavad inimesed saama umbes niisuguseid teateid: Austatud klient! Juba aasta jooksul pole te ostnud meie poest miljoni krooni väärtuses kaupa. Seetõttu olete ostuvõlglane. Palume teid see võlasumma (miljon krooni) ühe kuu jooksul tasuda. Vastasel korral ootab teid teie vara konfiskeerimine.

Esitatud totter näide oli toodud näitamaks, et algsed umbmäärasused ja väärarusaamad, juhul kui neid ei likvideerita eos, võivad tulevikus tekitada veelgi suuremaid arusaamatusi.

Pärna nimetab terminite täpsustamist juuksekarva lõhkiajamiseks. Paraku unustab ta, et keel ja täpsed terminid on juura põhiinstrumendid. Samahästi nagu kirurgil on edukaks operatsiooniks vaja puhtaid ja täpseid riistu, nii peavad juuraterminid olema selged ning kõigile kasutajatele samaviisi mõistetavad.

Pärna pommväide on siiski see, et VÕSi vastuvõtmist olevat eeskätt vaja selleks, et vabaneda senikehtiva ENSV Tsiviilkoodeksi häbistavast taagast. Kuna siis olevat võimalik see senikehtiv tsiviilkoodeksi osa tühistada.

ENSV Tsiviilkoodeksi määratluses on võlg täitmata jäänud kohustis. See on lihtne ja igaühele arusaadav. Võlg on tagajärg, mida algselt pole ja mis ei pruugigi alati tekkida. Seetõttu on kohustissuhe ja võlasuhe täiesti erinevad.

Pärna võrdsustab meelevaldselt võlasuhte ja rahvusvaheliselt tunnustatud obligatsiooni- ehk kohustissuhte. Käsitleb saadut kui kolme tundmatuga võrrandit ja valib huupi esimese. Ja seejärel asub selle terminiga kirjeldama pea et kõike. Võla mõistet tulevat käsitleda laiemalt.

Meenub lugu, kus endises NSV Liidus püüti ajalooliselt väljakujunenud jõesängides muuta voolu suunda. Ikka selleks, et oleks parem ja õigem. Eesti Vabariigis püütakse ajalooliselt väljakujunenud võla mõistet muuta. Ikka selleks, et oleks parem ja õigem.