Riigivastutus ? vabaks tähtsuse sündroomist

Artikkel

- Uudised
- 13. juuni 2001 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigivastutus ? vabaks tähtsuse sündroomist
Nagu riigivastutuse seaduse (RVS) autorid arvasid, ka läks. Avalik debatt on keskendunud süüdlaste võlla riputamise võimalustele, mitte seaduse põhieesmärgile ? luua mõistlik kord ametnike valedest otsustest tekkinud kahju hüvitamiseks.
On selge, et ametnik ei suhtu oma tööülesannetesse samasuguse hoolega nagu ettevõtja oma tegemistesse. Et ametniku tööstiil kipub sisaldama korruptiivsuse, laiskuse, ükskõiksuse maiku. Ametnik teab, et dokumentidele, mida ei jõua või ei viitsi läbi lugeda, võib hirmuta alla kirjutada.
RVSi kriitikutel on õigus, kui nad nõuavad ametnikule karmi vastutuse sisseseadmist. Aga õige ei ole näha puudust RVS sätetes. RVSis on ametniku vastutus kirjas. Tõsi mis tõsi, täna on kaotatud raha vea teinud ametniku taskust tagasivõtmine väga raske. Võib-olla tõesti võimatu.
Kuid probleem pole seaduses, vaid hoopis ülihajutatud vastutuses. Pole teada, kes mille eest vastutab, kes on süüdi, kui midagi viltu läheb. Süü olemasolu on aga seda tüüpi vastutuse puhul kindel nõue.
Kes on süüdi, kui ühe otsuse tagaküljel on kümme allkirja? Kas kõrge ülemus, kes lõpuks alluvaid usaldades alla kirjutas? Või see, kes otsuse koostas? Äkki on mõnevõrra süüdi ka kõik need vahepealsed kaheksa, kes otsuse kooskõlastasid?
Viga selles ongi, et iga ametnik teeb igast tööst natuke, mitte ei vastuta kindlalt piiritletud töölõigu ja seega lõpptulemuse eest.
RVSi vastuvõtmisega nõuab riigikogu asutuste töö ümberkorraldamist. See on seaduse täies mahus rakendumise eeldus. Kuna haldusreform algab iga ametniku töölaua juures, pole tööjaotuse lihtsaks muutmiseks vaja täiendavaid seadusesätteid.
Äsja vastu võetud haldusmenetluse seadus juba viskab jäigale bürokraatiamasinale kaikaid kodaraisse, lähtudes vastutavast ametnikust. Riigikogu menetluses olev halduskorralduse seadus peab aga aitama vabaneda tähtsuse sündroomist, mis omakorda võimaldab vastutavuse põhimõtte lõplikult realiseerida.
Tähtsuse sündroom Eesti haldusõiguses seisneb selles, et otsustele allakirjutajana nähakse pea kõigis seadustes asutuse tippjuhti. On mõeldamatu, et tippjuht suudab kõigisse dokumentidesse süveneda (seda poleks vajagi, tippjuhi informeerimiseks on ka vähem kahjulikke võimalusi), küll aga tähendab selline töökorraldus vastutuse hajumist.
Ja veel: ametnike vabandus, et tegemist on ülemuse käsuga, mis parata, ei kannata kriitikat.
Kedagi ei saa panna seadust rikkuma. Kui kästaksegi teha ebaseaduslik otsus, tuleb ametnikul harjuda mitte alla kirjutama ning vajadusel esinema (kasvõi kirjaliku) eriarvamusega. Ka siis, kui seadusevastase korralduse annab minister.
Igal juhul on põhjust loota, et RVS hakkab täies mahus toimima. Seaduse autorid said kriitikat nii vasakult kui paremalt. Ametnike leerist kostis hädakisa, et seadus on ebaõiglane ning liialt range. Erasektor väljendas aga ülimat pessimismi ? nagu ikka avaliku sektori tegemiste suhtes.
Hetkel kuum