Põhiõigused maksustamisel

Lasse Lehis 06. september 2001, 00:00

Põhiseadusest tulenevad põhiõigused on midagi sellist, mida iga kodanik peaks teadma. Seepärast on rõõm näha, et viimasel ajal järjest enam neist ka ajakirjanduses juttu tehakse (vt ?Piirang eirab põhiõigusi?, ÄP, 27. 08.). Kuid tähelepanu tuleb pöörata sellele, mida need põhiõigused tegelikult tähendavad. Vastaselt juhul tekib olukord, kus põhiõiguste silti lehvitades hakatakse läbi suruma midagi sellist, mida põhiseadus heaks ei kiida.

Maksusoodustust võib võrrelda kauplustes tehtavate sooduskampaaniatega. Enamikule hakkab meeldima kauplus, kust on võimalik sisseoste teha näiteks 10% odavamalt kui konkurendi juures. Sest enamik loeb oma raha.

Maksusoodustustega on sama asi. Need annavad inimestele võimalusi nautida mõnd hüve tavapärasest odavamalt. Näiteks saada kokkuvõttes odavamalt eluasemelaenu või koolitamist. Selline asi inimestele meeldib. Ja just siin peitub ka üks peamisi põhjusi maksusoodustuste tekkimisse. Nende kehtestamisega on lihtne võita inimeste poolehoidu saabuvateks valimisteks. Sinna juurde kuulub muidugi jutt sotsiaalsetest vajadustest ja garantiidest, kuid sisuliselt jääb see aspekt ebaoluliseks.

Täpselt samamoodi nagu poes sooduskampaania lõppedes ja hindade tõustes võib inimene jälle konkurendi juurde tõtata, võib ka valija maksusoodustuse kaotanud erakondadele valimistel oma selja pöörata. Seepärast ei kipu keegi seadusesse siginenud soodustusi torkima.

Rääkides maksusoodustuse sisulisest toimest, on üldises maksukohustuses erandi kehtestamisega maksusoodustuse näol loodud üks toetuse vorm kõigile maksumaksjaile, sõltumata sellest, kas nad tegelikult abi vajavad. Sellise soodustusega loobub riik osast rahast, mis muidu tema valdusesse ümberjagamiseks liiguks.

Kõigile peaks olema arusaadav, et võrdne kohtlemine ei tähenda seda, et iga maksumaksja peab saama riigilt samavõrra tagasi, kui palju ta sinna maksudena annab.

Võtame näiteks arstiõe. Tema imeväikeselt palgalt võetavad maksud on veelgi väiksemad. Võrreldes eduka ettevõtjaga, on see tähtsusetu summa. Sellele vaatamata tahab ilmselt igaüks, kui ta õnnetu juhtumi läbi haiglasse satub, et seal tema eest siiski hoolitsetaks ja tema raviga tegeldaks. Ja näiteks medõe palga juures puudub igasugune reaalne võimalus hakata võtma eluasemelaenu ja ka osaleda mõnes mahukamas koolituses, mille kaudu ta üldse maksusoodustust kasutada saaks. Küll saab neid soodustusi endale lubada inimene, kes teenib viiekohalise summa kuus. Seega saab maksusoodustust kasutada inimene, kes saaks hakkama ilma selleta. Inimene, kes tegelikult toetust vajab, ei pääse soodustustele ligigi.

See selgitus peaks muutma arusaadavaks vajaduse kaotada kehtivad maksusoodustused ja asendada need otsetoetustega tegelikele abivajajatele. Kindlasti peaks aga säilima tulumaksuvaba miinimum, mida tuleks tõsta vähemalt elatusmiinimumini.

Seega looks võrdset kohtlemist pigem § 25?28 väljajätmine tulumaksuseadusest. Seda põhjusel, et kõige suuremad abivajajad ei saa maksusoodustusi üldse kasutada. Sotsiaaltoetuse mehhanism töötab siin valepidi ? mida jõukam inimene, seda rohkem maksusoodustusi ta saab kasutada. Teatavasti aga jõukuse kasvades väheneb vajadus sotsiaaltoetuste järele.

Olemasolevate vabastusega on meie tulumaks tegelikult mitte proportsionaalne, vaid hoopis regresseeruv, sest mahaarvamisi saavad teha ainult suurepalgalised, seetõttu nende efektiivne maksumäär võib osutuda hoopis väiksemaks kui väiksepalgalisel medõel.

Reet Teder laitis rahandusministeeriumi plaanitavat piirangut maksusoodustustele seetõttu, et see rikub õiguskindlust ja õiguspärase ootuse printsiipi. Tederi hinnangul on kõigil õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Järgnes järeldus, et eluasemelaenu võtmisel maksusoodustuse kehtides on laenuvõtjal mõistlik ootus, et maksusoodustust talt põhjendamatult ära ei võeta. Tederi arvates tuleks muudatusega ära hoida muudatuse tagasiulatuv mõju.

Seaduse tagasiulatuv mõju jaguneb kaheks: ehtne ja ebaehtne. Ehtsa tagasiulatuva mõju puhul laieneb seaduse kehtivus seaduse jõustumisele eelnevale perioodile. Maksukoormust suurendava seaduse ehtne tagasiulatuv toime on lubatud vaid haruharvadel juhtudel ning võib kõne alla tulla ainult siis, kui sellise muudatuse saabumine oli ettenähtav, tekkiv täiendav koormus on väga väike ning kui varem kehtinud kord oli ebaselge ja vajas täiendamist.

Ebaehtsa tagasiulatuva mõju korral mõjutab uus seadus õigussuhteid, mis tekkisid enne vana normi jõustumist ning kehtivad jätkuvalt ka uue normi kehtivuse ajal. Just sellise iseloomuga on ka rahandusministeeriumi pakutud seadusemuudatus. Ebaehtsat tagasiulatuvat mõju ei saa välistada, sest vastasel juhul poleks võimalik vastu võtta ühtki maksukohustust suurendavad sisuga seadust. Siis poleks näiteks võimalik kehtestada ühtki uut maksu ega tõsta ühtki maksumäära, sest võiks sarnaselt Reet Tederi väidetele öelda, et maksumaksja on kogu oma elutegevuse ja sissetulekud planeerinud kehtivate maksumäärade järgi, ning kui maksumääri ühel aastal otsustakse tõsta, halveneb kokkuvõttes õiguspäraselt käitunud isiku olukord.

Sellise sisuga muudatuse mõju saab leevendada piisavalt pika vacatio legisega (periood seaduse vastuvõtmisest jõustumiseni). Seega võib diskuteerida pigem selle üle, kas jõustada muudatus järgmisest aastast või hiljem. Põhiseadust austavaks alternatiiviks oleks hoopis tulumaksuseaduse § 25?28 kehtetuks muutva seaduse vastuvõtmine ning selle jõustumine paari aasta pärast.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 11:51
    Otsi:

    Ava täpsem otsing