IMFi taasleiutamine

Ent turufundamentalistid eksivad, väites et moraaliriski kõrvaldamine ongi kõik, mida tarvis, asetamaks rahvusvahelist finantssüsteemi kindlatele jalgadele. Süsteem on rängalt keskme ? eelkõige USA ? suunas kaldu, kes juhivad keskpanga monetaarpoliitika määramist. Moraaliriski elimineerimine laseb perifeeria ebasoodsal siseolukorral peegelduda pelgalt kapitali hinnas ja kättesaadavuses.

1997.-1999.a kriisi jooksul ja järelmõju ajal on IMF teinud volte face, pöörates erasektori raskest seisust väljaaitamise vastupidiseks. Kuludejagamise hinnast on tehtud turuhindade faktor. Selle tulemusel on oluliselt tõusnud tekkiva turu finantsi riskipreemia ja riski/hüvitise arvestus on pööranud tekkivatesse turgudesse investeerimise vastu.

IMFi strateegiamuutus olnuks edukas tekkivate turgude buumi kordumise ennetamiseks, kuid see on juba tekitanud vastupidises suunas toimiva probleemi. Kapitali kõrge hind ja kättesaamatus on uus finantsnakkuse vorm, mis ilmutab end mitte ainult väliste kaudsete investeeringute puuduses, vaid ka sisekapitali äravoolus.

See paneb perifeersete maade siseriiklikud firmad piiriüleste korporatsioonidega võrreldes sisemiselt ebasoodsasse olukorda. Kui residendilaenud, kaudne kapitaliinvesteering ja erakrediidivood kokku võtta, selgub tegelikult puhaskadu tekkivatelt turgudelt 1997. a alates ? plusspoolel olevast 81,7 mld dollarist 1996 on saanud negatiivne 104,7 mld dollarit aastal 2000, mida tasakaalustavad veidi suuremad otseste välisinvesteeringute juurdevoolud ja riiklik finantseerimine. Võrreldes 35 keskmisega 1997.-1999.a, voolasid 2000.a hämmastavad 64 globaalsest puhaskapitali ekspordist paremate investeerimisvõimaluste otsingul USAsse.

Moraaliriski elimineerimisest globaalrahanduses ei piisa; tasasema mängumaa loomiseks ja soodustamaks kapitalivoolu perifeersetesse riikidesse tuleb käiku lasta uued ergutusvahendid, mis peaks võtma laenugarantiide jt krediiditõusude vormi, mis kindlustaks IMFi võimupädevust ja mõju tuleviku kriiside ennetamisel.

Kriisi ennetamise ja sekkumise vahel peaks olema parem tasakaal ja parem tasakaal peaks olema riikidele kindla strateegia järgimiseks ergutusvahendite andmise ja nende riikide karistamise vahel, kes seda ei tee. Ülesanded on omavahel seoses: ainuüksi stiimulite abil saab IMF avaldada tugevamat mõju eraldiasuvate riikide majanduspoliitikale enne, kui riik pöördub IMFi poole kriisiolukorras.

Nende põhimõtete rakendamiseks panen ette järgmised meetmed: