Haridusspetsialistide erinevatel kogunemistel tulevad ikka ja jälle jutuks ka kutsehariduse probleemid ning selle vähene hinnatus ühiskonnas. Viimastel aastatel on kutseharidussüsteem teinud läbi rea uuendusi ? on alustatud koolivõrgu korrastamisega, on uuendatud õppekavu, arendatud koostööd ettevõtjatega. Kahjuks pole aga muudatused toonud kaasa märgatavat kvaliteeditõusu ning kutsehariduse maine paranemist. Nii on taas vaja küsida ? kuidas edasi?.
Senitehtu radikaalne ja kiire muutmine poleks otstarbekas ja tooks kaasa segadust ning trotsi. Seega oleks kõige õigem üritada objektiivselt hinnata seda mis seni tehtud. Pean silmas viimaste aastate suuremaid muudatusi koolivõrgus. Peaksime hindama kas üksikute koolide likvideerimine ja suuremate kutseõppekeskuste rajamine Narvas, Väimelas, Viljandi- ning Saaremaal jm on andnud hea tulemuse.
Kutseharidussüsteemi parandamiseks on vaja korrastada koolivõrk ning kaasajastada õppeprotsess. Õppekavade uuendamise ning õpetajate täiendkoolituse osas on töö juba teatud osas käivitunud. Koostöö toimub kutseliitudega ning edu on loota ka Phare 2000 projekti raames käivituvatest ettevõtmistest.
Haridusministeeriumi haldusalas tegutseb täna 51 kutseõppeasutust. Mitmed neist vaevlevad identiteedikriisis, tegutsevad ülisuurtes kompleksides, koolitavad vaid 100-200 õpilast, tihti õppekavasid dubleerides. Kutseharidussüsteemile aastas kuluv 570 mln kr hoiab küll olemasolevad koolid kuidagi hinges, ent arenguks võimalusi ei anna.
Me peame suutma luua kutseharidussüsteemi, kus Eestile vajalike erialade õpe oleks tagatud, kus noor inimene saaks vähemasti paari-kolme eriala valida võimalikult kodu ligidal ning, et kogu selliselt paika pandud koolivõrku suudaks riik üleval pidada ja võimaldama ka koolide regulaarset arengut.
Jäiku mudeleid, et just sellised-sellised koolid jätame ja teiste tegevuse lõpetame, paika panna ei tahaks. Või ka seda, et reorganiseerimise aluseks võtame kooli suuruse või ainult eksisteerimiskulutused. Igat kooli tuleb vaadata eraldi, oma konkreetses tegutsemiskohas.
Hiljutisel kutsehariduse arenguseminaril Pühajärvel võeti tähenduslikult kokku väikeses maakohas tegutseva kutsekooli roll ? kool on maa sool ja küla küünal.
Mitmeski väikealevis, kus kutsekooli tegutsemine ei ole ehk kõige rentaablim, tähendaks selle likvideerimine piirkonna ainsa või suurima tööandja kadumist. Sellised koolid leevendavad mingilgi määral maapiirkondade sotsiaalseid pingeid. Seega ei saa koolivõrgu korrastamise ainus kriteerium olla majanduslikud kalkulatsioonid, ilmselt peab otsima mõistlikku kompromissi võimaluste ning nii hariduslike, sotsiaalsete kui ka regionaalpoliitiliste vajaduste vahel.
Näen siin koostöövõimalust maavalitsustega. Just maavalitsustes teatakse kõige paremini, missugustes kohtades aitavad tänased kutsekoolid ainuüksi oma eksisteerimisega leevendada sotsiaalseid pingeid sedavõrd, et elu neis paikades pole veel täiesti välja surnud. Külas või alevis, kus tänane kutsekool on pea ainus tööandja või kus selle katlamaja tegutsemisest sõltub toasoojus ümberkaudsetes korterhoonetes, tekitaks kooli likvideerimine lisaprobleeme.
Otsused tuleb teha kiiresti, sest lõppema peaks olukord, kus koolid ei sulge küll uksi, ent ei saa ka investeeringute puudusel areneda. Paraku, väga suuri investeeringuid, mida vajatakse kiiresti, ei jätku kõikide koolide jaoks. Leian, et koostöös koolide ning maakonnavalitsustega saame haridusvõrgu arendamise vahenditega leevendada mõningal määral ka regionaalseid ja sotsiaalseid probleeme.
Kui erineva tasandi haridusametnike, omavalitsuste- ning maakonnajuhtide konstruktiivses koostöös oleme suutnud langetada arenguteed konkretiseerivad otsused, siis peame leidma ka täiendavad finantsressursid kavandatu elluviimiseks.
Kindlasti on täiendava raha leidmine raske, ent olemata ei tohi see jääda. Muidu võime järgnevad aastad vaid plaane pidada ning veenduda üksnes selles kuidas paljud tarmukad tegijad üritavad uuendustevankrit teele lükata, ent liikuma see kuidagi ei saa. Pole välistatud, et riigil ja/või omavalitsustel tuleb selleks laenu võtta.
Soome tegi 80-ndatel aastatel väga olulisi otsuseid kutsekoolide arengu ja konkurentsivõime tõstmiseks. Investeeriti Eestile hetkel haaramatuid summasid. Täna omavad mitmed kutsekoolid seal parimaid tehnoloogiaid. Saksamaa kutsealane koolitus toetub tihedale praktikale töökohtades.
Eesti ei peaks püüdma kopeerida ühegi riigi mudelit, kuid teiste maade näited annavad meile olulist infot ? olulisem neist on kutsehariduse hind.
Kui soovime head kutseharidust, vajame tõsiseid investeeringuid. Lisaks täiendavatele finantseerimisvõimalustele tuleb ilmselt muuta ka praegust kutsekoolide rahastamise süsteemi, sest ainult pearaha kaudu koolid end kaasaegsele tasemele upitada ei suuda.
Koolivõrgu korrastamine on vaid üks osa sel käänulisel teel. Õppeprotsessi kaasajastamine, koos õpetajakoolituse täiendamise, praktikabaaside loomise ja õppekavade uuendamisega, on selle tee loomulikud kiirendussirged. Samuti vajab lahendamist tänane piirang, et kutseõpet tohib läbi viia vaid kahel tasemel. See on loonud olukorra, et parimaid töömehi ?tootev? põhikooli baasil kutseharidus on muutunud olematuks. Need teemad vajavad aga eraldi artikliruumi.
Loodan kostruktiivsele koostööle kõigi osapoolte vahel ning kutsun kaasa mõtlema kõiki, kellest kutsehariduse käekäik sõltub.
Seotud lood
Freedom Holding Corp. (FRHC) 2025. eelarveaasta kolmanda kvartali tulud kasvasid aastases võrdluses 57 protsenti ja ettevõte saavutas rekordilise turukapitalisatsiooni 9 miljardit dollarit.