JEFFREY SACHS

Harvardi ülikooli õppejõud

Püütakse vägisi unustada, et just ameeriklaste võlguelamisele toetunud sisetarbimine oli see, mis koos pikaajalise börsibuumiga võttis nii ameeriklastelt kui ka väljast USA aktsiaturgudele tõtanud pika dollari otsijailt igasuguse reaalsustaju.

Rekordilised jooksevkonto defitsiidi näitajad, rahvamajanduse välisvõlgnevuse kasv ja sisemaisest säästmisest loobumine olid tegelikult samavõrra rekordiliselt pika majanduskasvu, madala tööpuuduse ja stabiilsete tarbijahindade n-ö veealune osa, millest polnud sünnis rääkida. Kuivõrd Clintoni valitsusel õnnestus õnnelike kokkusattumiste toel jagu saada eelarvedefitsiidist, kujunes sedakorda peamiseks patustajaks erasektor. Mis puutub lausa fanaatiliseks räägitud majanduskasvu, siis selles osas oli tegemist müüdiga: aastail 1991?1999 suurenes USA sisemajanduse kogutoodang per capita keskmiselt 2,3 aastas, mida on napilt rohkem kui ühinemisvaevades piinelnud Saksamaal. Samavõrra müüdiks näivad osutuvat jutud nn new economy?st. Nasdaqi mulli lõhkemine ja raha väljavool tehnoloogiasektori aktsiatest on üksnes tulevaste protsesside pinnavirvendus.

Nii või teisiti, aga ameeriklaste maandumise, olgu see siis pehme või kolina saatel toimuv kukkumine, maksab lõppkokkuvõttes kinni kogu maailm.

Küsimus on pigem selles, kumb tuleb maailmale pikas perspektiivis odavam kätte, kas üksnes ameeriklastele muu maailma arvel tagatav pehme maandumine ja sellest johtuv pikaajaline vindumine või siis valusa kukkumisega saabuv kiire selgus. (Refereering 14.03.2001 Äripäevas ilmunud kommentaarist)

Autor: ÄP