Leon Glikman • 5. september 2002 kell 22:00

Mis on lihtmenetlus

Nõukogulik kriminaalprotsessi õigus, millel baseerus Eesti varasem iseseisvusjärgne kriminaalmenetluse regulatsioon, välistas igasugused kokkulepped süüdistaja ja süüdistatava vahel. Kuude viisi menetleti selgeid ja süü ülestunnistusel baseeruvaid ?moosivaraste? asju, millega kaasnes mõttetu ja koormav protsessuaalne formalism ja bürokraatia.

Enamik maailma maid praktiseerivad juba pikemat aega lihtmenetlust, mille sisu on süüdistava poole ja süüdistatava vaheline leping.

Eesti kriminaalmenetluse koodeksi (KrKM) 8. osa näeb ette lihtmenetluse võimaluse, mis on kohaldatav üksnes juhul, kui tõendamise asjaolud on selged ja süüdistatav on end temale esitatavas süüdistuses täies mahus süüdi tunnistanud.

Lihtmenetlus meenutab eeluurimise staadiumis lepingu sõlmimist, kus prokurör, süüdistatav ja kaitsja peavad eelnevalt läbirääkimisi, mille tulemusel jõutakse kokkuleppeni, milles lahendatakse nii süüdistuse sisu, kvalifikatsiooni kui ka kahju hüvitamise küsimused. Samuti lepitakse kokku kohaldatavas karistuses. Seejärel saadetakse süüdistusakt koos kriminaalasjaga kohtusse, kus kohtunik enam ei lahenda fakti küsimusi, vaid veendub lihtmenetluse seaduslikkuses ja selles, kas lihtmenetluse kokkulepe vastas tõepoolest kohtualuse tahtele.

Lihtmenetluse otsuse vorminõuded on lihtsad ja otsusele edasikaebamise alused on äärmiselt piiratud. Hiljutised karistusseadustiku rakendamise seadusega vastuvõetavad muudatused (RT I 2002, 56, 350) on viinud menetlusseadustikku sisse mõistliku muudatuse, mille kohaselt lihtmenetlust võib kohaldada ka esimese astme kuritegudes. Lihtmenetlus on välistatud vaid siis, kui vastav inkrimineeritava süüdistuse paragrahv näeb ette eluaegse vanglakaristuse. Sellist karistust näevad ette vaid üksikud kuriteokoosseisud (genotsiid, sõjakuriteod, tapmise raskendatud koosseis), mistõttu nt riisumise või rahapesu asjades on lihtmenetlus lubatud.

Eestis kehtiva lihtmenetluse regulatsiooni puuduseks võib nimetada seda, et lihtmenetluse algatamise eeldus on süüdistatava poolt enda süüditunnistamine. See annab uurimisorganitele teoreetilise võimaluse süüdistatav lihtmenetluse lubamisega ?lõksu püüda? ja süü ülestunnistuse väljapetmise järgselt taganeda pakkumisest. Nõukogude ajast pärandiks saadud omapärase õiguspraktika kohaselt eelistatakse meil pahatihti eeluurimisel saadud süü ülestunnistust kohtus antud ütlustele.

Arvan, et eeskujuks tuleks võtta anglo-ameerika süsteem, kus lihtmenetlust riigi ja süüdistatava vahel reguleerib lepinguõigus ja süü ülestunnistus on mitte kokkuleppe eeldus, vaid lepingu üks tingimus.

Teine praeguse regulatsiooni puudus on see, et lihtmenetluse eeldus on küll kannatanu nõusolek, kuid seadus ei näe ette, et tsiviilhageja peaks olema lihtmenetluse kokkuleppe pool, mistõttu kahjukannataja õigused ei ole siiski veel täielikult tagatud.

Lihtmenetluse juurutamine Eesti õiguspraktikas on igati positiivne, kuna see on kiire ja lihtne, aitab kokku hoida maksumaksja raha ning vabastab tööga ülekoormatud uurimisorganeid ja kohtuid selgetes asjades mõttetutest formaalsustest, võimaldades enamat pühendumist keerukamatele vaidlusküsimustele.

Samuti aitab lihtmenetlus süüdistajat ja süüdistatavat jõuda kiiresti mõistliku ja ausa kompromissini. Kindlasti omab süüdistatava enda poolt aktsepteeritud otsus paremat kasvatuslikku mõju.

Hetkel kuum