Igas riigis tuleb arvestada kohalikku ärikultuuri

Oma ärikogemusest võõrkeelses keskkonnas räägivad Leedu, Läti ja Soomega suhelnud eestlased.

Eiki Rump on UAB Merko Statyba projektijuht Leedus. Tööl on kaks külge: peamise aja võtab Leedu alltöövõtjatega ? reeglina vene keeles ? suhtlemine. Teisalt töö tellijatega, kellega käib suhtlus lisaks vene keelele ka inglise ja saksa keeles.

Projektijuhi sõnul on Leedu Eestiga võrreldes tõeliselt bürokraatlik riik: näiteks on ehitamise alustamiseks vaja sõltuvalt ehitise iseloomust ja projekteerimistööde staadiumist 3?5 eraldi luba: mullatööde, kommunikatsioonide, vundamentide ja hoone ehitusluba.

Võrdluseks: Eestis saaks lahendada analoogses staadiumis projekti reeglina ainult ühe ehitusloaga.

Enam kui bürokraatia valmistab Rumpile peavalu Eesti töökultuurist vägagi erinev töökultuur: hilinemised, vähene kohusetunne, ebamäärased lubadused. Näiteks peavad koosolekul jaotatud ülesanded olema rangelt kirjalikult fikseeritud. Kokkuleppest ei piisa ning tihti ei piisa ka paberile panekust. Projektijuhi hinnangul tekivad probleemid eelkõige leedulaste suure emotsionaalsuse tõttu.

Kokkuvõtlikult nimetas Rump Leedu praegust ühiskonda ? meeldivatele eranditele vaatamata ? manjaana-ühiskonnaks, seostades vähese kohusetunde ja korrektsuse usundiga: ?Luterlane teeb pattu ja läheb põrgusse, katoliku usku tegelane teeb pattu, ootab pühapäevani, pihib kirikus, saab patud andeks ? ja jälle puhas poiss. Siit ka suhtumine töösse.?

Katri-Helen Agur töötas Advokaadibüroo Sorainen Leedu büroos pool aastat, puutudes oma töös kokku peamiselt leedulaste, soomlaste ja eestlastega.

Agur suhtles leedulastega inglise keeles ning talle jäi mulje, et Leedu äriringkonnad suhtlesidki enamasti inglise keeles ? isegi juhul, kui mõlemad äripartnerid on pärit endistest Nõukogude Liidu riikidest. Inglise keele eelistamine võis tema arvates tuleneda teenuse valdkonna eripärast.

Ka Katri-Helen Agurile tundus asjaajamine Leedu ametkondadega tunduvalt bürokraatlikum kui Eestis. Suurt rolli mängivad isiklikud head suhted ametnikega, mille tulemusel saavad vajalikud protseduurid kiiremini tehtud. Ta toob konkreetse näite, millega on oma töö tõttu hästi kursis: elamis- ja töölubade taotlemine välismaalastele.

Kui Eestis on nüüdseks välismaalastel migratsiooniametis eraldi vastuvõtuosakond, mis on kliendisõbralik, siis Leedus tulid noorele bürootöötajale meelde vanad ajad Eesti migratsiooniameti osakondades: trügimine ? või pigem olelusvõitlus ? hommikutundidel ametkonna uksel ning tüdinud olemisega ametnikud, kellelt ei maksnud oodata võõrkeele valdamist.

Samas arvab Agur, et olukord on paranenud tublisti ka Leedus ning mitmetunniste järjekordade asemel saab heal päeval hakkama isegi tunniga.

Bürokraatia plusspoolelt tõi Katri-Helen Agur näite asjaajamisest notaritega: Leedus ei ole sellist olukorda nagu Eestis, kus kodanikud peavad ootama pääsu notari juurde kolm kuud. Notari jutule saab Leedus kiiresti ning oma tööd teevad notarid professionaalselt.

Agur arvab, et üldiselt on leedulased ? nii era- kui ka ärisuhetes ? võrreldes eestlastega abivalmimad ja paremad suhtlejad: ?Kuigi kodunt kaugel ja võõras keskkonnas, ei tundnud ma end üksikuna, sest neist õhkub sellist soojust ja sõbralikkust, mida Eestis harva võhivõõraste juures kohtad.?

Microsofti turundusjuht Baltimaade regioonis Pilkku Aasma töötab Riias ja suhtleb peamiselt eestlaste, lätlaste, leedulaste ja venelastega. Ehkki firmas on töökeeleks inglise keel, tuleb palju rääkida ka vene keeles.

Aasmale tundub, et lätlastele meeldib, kui rääkida pigem vene keeles: mingil põhjusel äratab see neis usaldust. Läti keele oskamisega ei ole Aasmal õnnestunud plusspunke teenida; küll aga heldivad juba mõne leedukeelse sõna peale leedulased, kelle iseloomustamiseks kasutab noor naisjuht sõna ?dobrõje?.

Aasma suhtleb Läti ärimaailmas eelkõige reklaami ja avalike suhete ringkonnaga. Avalikkussuhetes mängib suurt rolli Läti äriettevõtete suur politiseeritus ? seimi valimistel kandideeris üle 20 partei.

Reklaamimaailmas tundub Aasmale kõik väga Läti-keskne, ehk isegi slaavilik. Aasma toob näite: kui meie, eestlased, oleme harjunud Soome kerge huumoriga vürtsitatud reklaamidega, siis lätlastel on tavaks kohalike poodide promod, kus kangelt sirge seljaga president räägib ja näitab, mis hinnaga on hetkel müügil kingad.

Läti omapärana nimetabki Aasma fakti, et nime ?tegevjuht? asemel kasutatakse palju sõna ?president? ning pole vähe firmasid, kus töötab kolm inimest, neist kaks presidendid ja kolmas direktor.

Sarnaselt Rumpiga tundub Aasmale, et kohalike emotsionaalsus on pigem reegel kui erand ning pole harv ka juhus, kui võib ootamatult sõimata saada. Samuti hoiatavad mõlemad, et kokkulepped peavad olema rangelt fikseeritud: n-ö õhtusöögikokkulepped ei toimi.

ASi Ilves-Extra juhatuse esimees Arvo Kivikas on suhelnud aastaid soomlastega tänu oma äripartneritele, kellele firma valmistab kvaliteetseid vabaajarõivaid.

Oma kogemustest teab Kivikas, et Soome ärimees peab iseendastmõistetavaks, et Eesti ärimees temaga soome keeles suhtleb. N-ö suure venna kompleks, arvab juht.

Soomlastele iseloomuliku joonena tundub talle, et suhteliselt aeglaselt ? võrreldes eestlastega ? võetakse vastu otsuseid. Pigem üritatakse vanamoodi jätkata. Kivikas arvab, et tegu võib olla soomlaste kõrge enesehinnangu ja ettevaatlikkusega, mis ei luba teha valesid otsuseid.

Kivikase kinnitusel ei ole temal tulnud ette mingeid bürokraatlikke probleeme ei Soomes ega Eestis. Samuti ei kurda ta lepetest kinnipidamise üle: suuliselt võib leppida kokku tegutsemise põhimõtted ja meetodid, konkreetsed arvulised parameetrid peavad kirjalikult fikseeritud olema. Iseasi on, kas sellist paberit peab iga kord just lepinguks nimetama.

Suurimaks probleemiks eestlaste-soomlaste omavahelisel asjaajamisel nimetab Arvo Kivikas umbusku ja eelarvamusi. Kui koostöö soomlastega 1990ndatel algas, siis imestati, et on ikka palju erinevusi Venemaaga võrreldes. Praegu seda ei arvata ? pigem ollakse Kivikase sõnul mõnikord solvunud, et eestlased on nii kiiresti arenenud ning on mõnes asjas isegi paremad kui soomlased.

Kivikase meelest ei saa rääkida mitte niivõrd eri rahvuste iseloomudest üldiselt, vaid konkreetsetest isikutest. Äritegevuse aluseks peab Kivikas isiklikke suhteid. Uusi kontakte leiab pigem soovituste kui messide kaudu: ?On naiivsus laduda oma asjad välja ja loota, et nüüd hakkad võõra inimesega äri tegema.?

SIA Saku Metals direktori Hillard Tauri kolleegid on lätlased, ta on oma firmas ainuke eestlane. Et venelasi on Riias pea pool elanikkonnast, siis oma töös suhtleb ta peaaegu võrdselt nii lätlaste kui ka venelastega. Taur arvab, et alahinnata ei saa välismaal töötades ka eestlaste osa. Kuna Eesti kogukond Lätis on küllaltki suur ja firmasid Läti pealinnas pea igalt elualalt, aetakse äri ka omavahel, st kasutatakse üksteise teenuseid.

Firmas Saku Metals on töökeeleks vene keel. Kliendid saavad suhelda nii läti kui ka vene keeles. Just vene keelega saab Riias igal pool hakkama: kolmeaastane praktika on näidanud, et parim võõrkeelne kontakt ongi vene keeles. Venelased on Tauri sõnul väga tänulikud, kui nende keeles suhelda, ja tekib tunduvalt parem kontakt, kui hakkaks nendega inglise keelt purssima. Tauril on ette tulnud ka juhuseid, kus on jutud ära ajanud jupiti kolmes keeles: läti, vene ja inglise keeles. Kui on ikka tahtmine inimesest aru saada, siis keele taha ei jää ükski asi, arvab firma direktor.

Taur toob välja ühe lätlaste omapära: kuigi lätlane teab, et jutt tuleb mitte-lätlasega, alustab ta igal juhul omas keeles. Sellega annab ta märku, et vene keel ei ole tema emakeel ? mis siis, et sageli on see tal perfektselt hea. Väga naljakaks peetakse juhi sõnul Riias seda, et kui eestlane räägib näiteks vene keelt aktsendiga, siis räägib ka lätlane vene keelt eesti aktsendiga.

On olud ka juhuseid ? ehkki Tauri praktikas ainult kaks korda ? kui kliendid keeldusid suhtlusest muus kui ainult läti keeles. Olmes pole tal selliseid situatsioone ette tulnud.

Üldjoontes suhtutakse viimastel aegadel eestlastesse küllaltki hästi, vaatamata aktsendi järelematkimisele ja anekdootidele, mis põhimõtteliselt mahuvad sõbraliku tooni alla, märgib Hillard Taur.

Ärikommete puhul toob Taur esile, et väga tähtis on kättpidi teretamine: kui kätt ei anna, pole nagu tere öelnudki. Naised eriti kättpidi teretama ei kipu, kui pole tegemist mingi ametliku vastuvõtuga.

Asjaajamist Taur Lätis korrektseks ei pea: tihti lubatakse maad ja mered kokku. Kui asi konkreetseks läheb, siis tuleb välja, et üks asi ei õnnestu ja teine ei tule välja. Ajast ja täpsusest ei armastata eriti kinni pidada. Hilinemise peapõhjusena tuuakse esile liiklusummikud, aga samas ise Riias elades ja samu teid kasutades jõuab Taur alati õigel ajal kohale.

Suulistesse lubadustesse päris kindlalt uskuda küll ei saa ja ega nad paberilgi päris kindlad pole. Tihti otsitakse Tauri sõnul äri ajamiseks kõverteid ja imestatakse, miks asju ametlikult ajatakse.

Ärielus on vene ja läti pool niivõrd läbi põimunud, et tihti on neid raske eristada. Taur arvab, et üldiselt võtavad lätlased siiski rohkem malli venelastelt kui vastupidi: näiteks kõlavad ametinimetused või tühjad lubadused. Domineeriv on väline sära ? nii riietuses kui ka sisekujunduses.

Taur arvab, et erinevused ei sega äri tegemist ja meie otsustada ei ole võõral maal, kuidas on õige või vale: ?Oma põhikirjaga võõrasse kloostrisse ei minda.?

Kui võrrelda tänast päeva mõne aasta taguse ajaga, on olukord Tauri hinnangul tunduvalt tsiviliseeritumaks muutunud. Juba tuleb ette ka täiesti korrektset asjaajamist ning tundub, et ka üldiselt liigub elu Lätis paremuse suunas, ütleb Taur.

ASi Baltoil juhataja Pekka Mononen on Eestis tegutsenud kümme aastat ja ta peab end Eestis elatud aastate tõttu pigem eestlaseks kui soomlaseks. Mononen ei näe praegu enam olulist erinevust ei tegutsemises ega mõtteviisis. Tema sõnul on viimase kümne aastaga Eesti ärisuhted teinud tohutu hüppe ning jõudnud Soomele järele. Kõige olulisema muutusena toob soomlasest firmajuht esile, et äritegemine on n-ö kusagil oma nurgas vaikselt nokitsemisest muutunud avalikuks, läbipaistvaks.

Võrreldes Soome ärilist asjaajamist eestlaste omaga, arvab Mononen, et soomlased ? aga ka skandinaavlased üldse ? on ehk mõneti korrektsemad ja enam avatud.

Ta toob näiteks Nokia, kelle probleemid avalikkuse ette jõuavad. Siinkohal tunnistab firmajuht, et suurematel ja vanematel firmadel on eeliseid väiksemate ja nooremate ees.

Mononeni sõnul ei saa rääkida ärist soomlase või eestlase prototüübiga ? tegu on ikkagi inimestega, kes kas sobivad või mitte. Kõik sõltub konkreetsest tüübist. Ta märgib, et Eestis võib aeg-ajalt kohata ülemäära ülbeid või veidraid juhte, kelle jutule pääsemine on kordi raskem kui näiteks Skandinaavia maade suure firma juhi jutule.

Kohalike ärijuhtide kohalt arvab Pekka Mononen veel, et rahvusest sõltuvalt on eestlaste juhitud firmad on avatumad kui venelaste juhitud firmad.

Mononen on veendunud, et Eesti astub peagi Euroopa Liitu ning Eesti ärikultuur, mis praegugi juba sarnaneb soomlaste ärikultuuriga, ühtlustub kogu Euroopa ärikultuuriga.

Globaalses mõttes muudab see suhtlemise palju kergemaks, kui erisused kaovad, arvab Mononen.

Autor: Õnne Pärl