Kommertspangad on käivitanud võimsa reklaamikampaania, et inimesed tasuksid kauba ja teenuste eest maksekaardiga. Sellega soovivad pangad üleüldisest ostubuumist oma osa saada.

Äripäeva meelest on pankade nõutav teenustasu 2,5?3% ostusummalt liiga kõrge ja lõhnab kartellikokkuleppe järele. Neid protsente ei tarvitse kinni maksta tingimata kaupmees, vaid hindade tõustes ka tarbija.

Deebet- ja krediitkaartidel on juba oma kuu- ja aastatasud, mis ei ole just väiksed ja mis tuleb maksta iga kaardi omanikul. Näiteks on krediitkaardi aastatasu Hansapanga erakliendile 300 ja ärikliendile 500 krooni.

Kui need tasud on kehtestatud, siis peaksid need ju pangakaartide kasutamise kulud tagasi teenima ja uute, kaupmehe selga laotud koormiste seadmine ei ole õige (vähemalt mitte sedavõrd suures mahus). Ühes kuus teenivad pangad kaardimaksetelt 12?15 miljonit krooni teenustasudena.

Ei pea olema just prohvet ennustamaks, kas kolmeprotsendiline lisamaks käibele jätab hinnad endiseks või paneb need aegamööda tõusma. Ei soovi ju ka kaupmees osast müügitulust lihtviisil loobuda. Seega võivad pangad olla vallandanud uue inflatsioonikeeru.

Tegelikult on niisuguse stsenaariumi käivitudes kaotajad ka sularahas maksjad, kuna tõusnud hind kehtib ka neile.

Kõige negatiivsem ja meeleheitlikum samm oleks erinev hind sularahas ja kaardiga maksjatele. See paiskaks meid otsekohe vähearenenud banaanivabariigi tasemele. Saab ju osas riikides sulas makstes lausa käibemaksu võrra odavamalt läbi ? kõige ehtsam ?turu majandus?.

Kaardimaksete teenustasu poolt räägiks justkui asjaolu, et kaupmees on niikuinii kehtestanud igale kaubale juurdehindluse, mis on kindlasti suurem kui 3%. Luksuskaupade juurdehindlus võib olla isegi kordades, mille kõrval kõik muu on nohu. Ometi ei müüda kogu kaupa ära, mistõttu pole juurdehindluse ja teenustasu määr omavahel võrreldavad.

Jutt käib eelkõige kiire käibega toidu- ja esmatarbekaupadest, mille turul on konkurents kõige tihedam. Sellel turul mõjub pankade võetav kümnis juba häirivalt. Kuhugi ei kao ka sularaha käitlemisega seotud kulud, sest sajaprotsendiliselt elektrooniliseks ei muutu tasumine veel niipea.

Tõsisem vastuväide on, et tänu kaardiga maksmise võimalusele suureneb kaupmehe müügikäive, millest osa pangale kui kolmandale assisteerivale poolele loovutamine on paratamatu.

Ometi peaks teenustasu suurus olema maksimaalselt kulupõhine. Kui näiteks maksekorralduse hind on sõltumatu ülekande suurusest, siis kaupluses ja teenindusasutuses on maksustatud millegipärast käive. See viib mõtted käibemaksu sisulisele tõusule, kuigi lisaprotsendid ei laeku mitte riigieelarvesse.

Naaberriigis Soomes on pangakümnis kordi väiksem, deebetkaardi puhul vahel isegi olematu. Ja ära majandavad.