Mis saab EList edasi?

Euroopa tuleviku paremaks kujundamiseks võeti 15. detsembril 2001 Laekenis Euroopa Liidu Ülemkogul vastu Euroopa Tulevikudeklaratsioon, milles määratleti neli põhiküsimust, mis moodustavad tulevikudebati kokkuleppelise lähtepunkti: pädevuse jagunemine ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel; rahvusparlamentide roll ELi otsusetegemises; lepingute lihtsustamine; põhiõiguste harta staatus. Kutsuti ellu Euroopa Tulevikukonvent, mis esitab konkreetsed ettepanekud juunis 2003 Euroopa Ülemkogule. Kandidaatriigid on konvendis esindatud liikmesriikidega samadel alustel, kuid neil puudub võimalus blokeerida liikmesriikide võimalikku konsensust. Eestit esindavad Lennart Meri, Tunne Kelam ja Peeter Kreitzberg.

Üldpõhimõtted: efektiivsus, läbipaistvus ja võrdsus. Euroopa tuleviku ülesehitamisel tuleb silmas pidada tulevase liidu valitsemise efektiivsust; toetada süsteemi lihtsustamist ja läbipaistvamaks muutmist: liikmesriike tuleb institutsioonide reformimisel kohelda võrdseina.

kuivõrd olemasolev pädevusjaotus praktikas toimib, puudub vajadus radikaalse reformi järele,jäiga ?kompetentside kataloogi? loomine pole vajalik, see pärsiks ELi dünaamilist arengut ja reageerimisvõimet.uue kogu loomine hägustaks ja komplitseeriks süsteemi veelgi.

valitsuste tegevuse kontroll ministrite poolt nõukogus esitatud positsioonide järelevalve abil.üle-euroopaliste normide kehtestamine ei ole võimalik, iga riik leiab endale ise optimaalse parlamendi kaasamise vormi.

üle-euroopaliste probleemide lahendamiseks on vajalik liikmesriikide tihe koostöö, mida pärsib tõhusate otsustamismehhanismide puudumine ja liikmesriikide vastastikune usaldamatus;

laiendada kvalifitseeritud enamushääletuse kasutamist (säilitades vajadusel teatud küsimustes ühehäälsuse);ühise välispiiri valvamiseks on vajalikud ühisstandardid ja rahanduslik solidaarsus nende rakendamisel.

ELi välistegevuse aspektid tuleb sidusamalt ühendada, tagamaks vahendite kompleksse ja ratsionaalse kasutuse;ühise väliskaubanduspoliitika eeskujul võiks enam kasutada ühist välisesindamist;arengukoostööpoliitika vajab reformimist suurendamaks selle efektiivsust ning sidusust liikmesriikide vastava poliitika ning EL välissuhete muude aspektidega;Euroopa peaks omandama veelgi selgema ja ühtsema hääle välispoliitikas, Koostöö laiendamisel kaitsepoliitikale tuleks olla ettevaatlik, kuna see võib osutuda kulukaks ja dubleerida NATO raames tehtavat koostööd; pigem tuleks keskenduda konfliktide ennetamisele.

Lüh, Eurointegratsioonibüroo, www.eib.ee