Äsjaavaldatud USA Keskpanga 6. novembri intressitaset määrava komitee isungi protokollist selgus, et ühes inflatsioonivastase võitluse keskuses on hakanud arutlema deflatsiooni teemal.

Keskpanga nõukogu mõned liikmed ei välistanud võimalust, et USA majanduse edasisel halvenemisel võib riiki tabada deflatsioon. USA keskpank teab, et deflatsiooniga võidelda on lihtsam enne selle saabumist, kui selle saabumise järel. See võib olla üks 6. novembril toimunud ootamatult suure intressialandamise põhjus.

Kuigi deflatsiooni on nimetatud Jaapani haiguseks tänu viimase nähtuse tugevale ja pikaajalisele esinemisele Jaapanis, pole tegu Jaapani fenomeniga. Ka Shveitsis on deflatsioon, samuti Hongkongis ja Hiinas. Hiinat peetakse deflatsiooni levitajaks, kus tänu ülimadalatele tööjõukuludele suudetakse toota oluliselt odavamalt kui arenenud riikides. Hiina on hakanud tootma üha enam järjest kõrgema kvaliteediga toodangut. Kui Lääne tööstusi iseloomustab püüd toota kõrgema kasumimarginaaliga toodangut, siis Aasias on trendiks toota üha kõrgema kvaliteediga toodangut madalamate kuludega.

Mis on viga hindade langusel? Tarbijad peaksid rõõmustama langevate hindade üle. Selle aasta jõuluhooajal USAs on alandatud kaupade hindu järsult. Kuigi see inimestele meeldib, võib see panna mõtlema ? kui hind sai kukkuda nii palju, äkki saab hind veel kukkuda. Ongi tekkinud deflatsiooniline ootus, mida murda on äärmiselt raske. Tagajärjeks on tarbimise edasilükkamine oodates madalamaid hindu.

Kui poed ei suuda müüa, peab lisaks kaubandusele tõmbama end koomale ka tööstus. Kuigi hinnad langevad, ei pruugi tarbijatel rahakotis raha olla kaupade ostmiseks, võlakoormus on juba väga kõrge.

Deflatsiooni ei peaks iseenesest kartma. Ajalooliselt on tegu sama normaalse arenguga nagu inflatsiooniga. Kui vaadata USA inflatsioonilisi arenguid 1800. aastast alates, võib näha, et kuni 1950ndate aastateni on deflatsioon täiesti normaalne nähtus (graafikul väärtused allpool 0 joont). Enne 1900ndat aastat esines deflatsiooni rohkematel aastatel kui inflatsioon. Tol ajal oli inflatsioon vaid sõdadeaegne või kullatoodangu kasvust tingitud fenomeniga. Muul ajal oli deflatsioon. Pärast teist maailmasõda olukord muutus. Valitses vaid inflatsioon.

Keskpangad rääkisid muinasjuttu raha stabiilsuse säilitamisest. Ilma deflatsiooniaastateta polnud võimalik säilitada raha stabiilsust. Algas keskpankade ja valitsuste hoogne võitlus inflatsiooniga. Inflatsioonitempo hakkaski langema. USAs on peetud just produktiivuse kasvu põhjuseks, miks majandus on kasvanud ilma inflatsioonilise surve tekketa. Siin võibki olla viga. Deflatsioon ei tähenda depressiooni. Mõõdukale deflatsioonile on samuti iseloomulik kõrge produktiivsusega majanduskasv ja inimeste elustandardi järsk paranemine. Nii näiteks langes Napoleoni sõdadest 1812. aastast 1896. aastaks Suurbritannias hinnatase poole võrra, USAs veelgi rohkem. Sel ajal võeti kasutusele uusi tehnoloogiaid, turule tulid uued tooted.

Võiks esitada küsimuse ? miks siis deflatsiooni karta? Ei peakski kartma, kui USAs ja Lääne-Euroopas poleks kõrge laenkoormus.

Paraku tegevad keskpangad just laenamise õhutamisega intresside alandamise ja rahapakkumise suurendamisega majanduse kasvuks. Kodumajapidamised, ettevõtted, omavalitsused ja riigid on kõik võlgades.

Isegi veel suure depressiooni ajal oli USA paremini valmis deflatsiooniks kui täna. Tol ajal oli USA suurim kapitali eksportija. USAl oli raha ja teised riigid olid talle võlgu. Praegu on USA suurim kapitali importija.

Teiseks väga suureks probleemiks on kogu maailmas liigne tootmisvõimsus. Ligikaudu veerand tootmisvõimsusest seisab tellimusteta. Jääb võimalus viia tootmine üha odavamate kuludega riikidesse, et teenida kasumit. See ei lahenda aga tarbijate ostujõu probleemi.

Mõni aasta tagasi peeti deflatsiooniohtu olematuks. Endine Briti Keskpanga rahapoliitka komitee liige DeAnne Julius ütles oktoobri lõpus EuroWeekile, et deflatsiooni esinemise tõenäosus USAs või Euroopas 2005. aastal on 1 : 3.