Surnult sündinud idee

Riigi õiguskultuuri ja korrakaitsepoliitika areng käib käsikäes ühiskonna üldise kultuuri ja õigustraditsioonidega. Enamik inimesi ei tunne täpselt seadusi, nad lähtuvad sageli ainult tavaõiguslikest seisukohtadest. Et ühiskonnas täisväärtuslikult elada, ei peagi kõiki seadusi teadma. Õigustraditsioon ei teki ega lakka olemast riigikorra muutudes, vaatamata sellele, mis on seaduses kirjutatud.

Tavadel on õigusteadvusele oluline tähtsus. Eesti põhiseadust loonud õigusteadlased ning juristid on lähtunud just sellest. Tänane Eesti korrakaitsetraditsioon sai alguse tsaariajast. Iseloomulik on asjaolu, et alates 1888. a Tsaari-Venemaa politseireformist on korda siinmail kaitsnud ainult riiklik politsei. Need, kes üritavad vägisi istutada siinsesse korrakaitsekultuuri sobimatut munitsipaalpolitseid, eiravad teadlikult Eesti tavasid. See saab munitsipaalpolitseile saatuslikuks juba enne selle loomist. Demokraatlikus riigis saavad uued repressiivorganid tekkida üksnes ühiskonna täielikul toetusel, muidu on need surnult sündinud. Kui Eesti inimene ei tea, mida asjast arvata, kuulab ta politseid. Politsei ütles avalikult ja otse, et nad kardavad munitsipaalpolitseist enam tüli, kui sellest kasu võiks tõusta. Selle seisukohaga oli munitsipaalpolitsei saatus otsustatud. Ainul Tallinna politsei avalik toetus saab asja muuta. Seda Keskerakond politseijuhte oma peakontorisse kutsudes noolibki. Kuid rahva umbusk jääb.

On õigusteaduslik dogma, et korrakaitse saab olla edukas vaid siis, kui inimesed selle tegevusest aru saavad. Kuna enamik inimesi ei suuda vahet teha kahe politsei võimupiiridel, ei saa rääkida tõsiselt läbimõeldud riiklikust ettevõtmisest. Õigustraditsioone pole võimalik päevapoliitika ja poliitilise jonniga muuta.

Kui Keskerakond on otsustanud jõe teistpidi voolama panna, siis on ajaloost teada, millega see lõpeb.

Autor: Jaanus Rahumägi