Kas turg on Giscardi uues Euroopas hukatud?

Käimas on Euroopa Liidu lõpliku vormi otsustamise viimane vaatus. See algas Euroopa Tuleviku Konvendi presiidiumi poolt avaldatud Euroopa konstitutsioonilise lepingu esimese kuueteistkümne artikli projektiga. Tekst dubleerib enamasti Valery Giscard d?Estaingi eelmise aasta novembris esitatud konstitutsiooni kondikava konventsiooni töörühmade resolutsioone. Võtmesõnaks on siin ?enamasti?.

Selline truudus ei kehti majanduse puhul. Kui asjasse puutuvad turg ja ettevõtlus, laiendab projekti tekst majanduspoliitika juhtimise töörühmade resolutsioone, et esitada keskset lähenemisviisi, mis tugevalt kaldub sotsiaalsete, keskkonna- ja tarbijaeesmärkide poole, arvestamata majandusvabaduse ja turumajandusega.

Alustagem kärbetest. Liidu väärtuste hulgas 2. paragrahvis on enne seadusandlust ja solidaarsust rahu, õiglus ja kõigi võrdsus. Kõik kenad ja üllad tunded, kuid mainitud pole algatus- ja ettevõtlusvabadust.

Samamoodi lubavad liidu ?põhieesmärgid? 3. paragrahvis edendada majanduskasvu, sotsiaalset sidusust ja sotsiaalseid garantiisid, sugude võrdsust, keskkonna- ja tarbijakaitset. Vajadust vaba ja hästitoimiva turumajanduse järele pole mainitud, kuigi see on dokumendi autorite poolt nii resoluutselt toetatud kõrge elustandardi ja sotsiaalsete garantiide peamine eeltingimus.

Peale selle kitsendatakse subsidiaarsuspõhimõtet liikmesriikide ja ELi vaheliste suhete ehk vertikaalse subsidiaarsusega. Olemas oli aga väärtuslikum alternatiiv, mis taganuks eraisikute ning nende ühenduste ja organisatsioonide laiemate õiguste kaitse riigivõimude ebavajaliku sekkumise eest. Projektis peaks sisalduma eeldus riikliku sekkumise vastu ja selle vajaduse tõendamise koorem tuleks igal valitsemistasandil nihutada selle pooldajate kaela. Horisontaalne subsidiaarsus aitaks tagada, et EL ei sekku liigselt turu tegemistesse.

Muretsema ei pane aga mitte ainult projekti kärped. Üheteistkümnes paragrahv sätestab, et liidul peab olema pädevus liikmesriikide majanduspoliitika koordineerimiseks. Justkui sellest ei piisaks, kordab 13. peatükk, et liit peab koordineerima liikmesriikide majanduspoliitikat, eriti nende poliitikate jaoks üldiseid suuniseid kehtestades. See väljendusviis tähendab, et liikmesriigid ei ole enam oma üldiste poliitiliste orientatsioonide kujundajad. Selle asemel usaldatakse need liidule, eeldatavasti volitustega komisjonile algatada nende ettevalmistamine. Rahvusparlamentidelt oodatakse oma volituste lahket loovutamist.

Oluline üllatus projektis puudutab sotsiaalpoliitikat, mis varem oli üksikrahvuste ainuõiguslik valdkond. 12. peatükk paigutab selle liidu jagatud pädevuse sekka, 10. peatükk sätestab, et liikmesriigid rakendavad oma õigusi üksnes sellisel juhul ja sellise määrani, kus liit pole seda teinud. See tähendab senise lähenemisviisi põhjalikku muutmist, mille kohaselt sotsiaalpoliitika kuulub liikmesriikide pädevusse ja liidul on sekkumiseks rangelt piiratud õigused, mida pealegi võib rakendada üksnes üksmeele olemasolul.

Senini töötas Euroopa integratsioon kõige paremini, kui see vähendas riiklikku sekkumist, avades seeläbi turud. Praegu tundub, et mõned poliitikud ei rahuldu enam nn negatiivse integratsiooniga. Nad soovivad sekkumiseks palju suuremat vabadust.

Näiteks on majanduspoliitika juhtimise töörühm kokku leppinud, et rahapoliitikat tuleb juhtida ELi tasandil iseseisva keskpanga, EKP poolt. Eelarvepoliitikad peavad jääma liikmesriikide pädevusse, kuigi piirangutega, mis on kehtestatud EÜ leppega (99. paragrahvi koordinatsiooniprotseduurid ja 104. paragrahvi liiga suure puudujäägi menetluskord).

Teiste makroökonoomiliste strateegiate lisamise suhtes ELi jagatud pädevuse hulka kokkuleppele ei jõutud. Samuti ei nõustutud ettepanekuga anda eurogrupile ? europiirkonna majandus- ja rahandusministritele ? üle formaalne otsustusõigus ELi liikmete majanduspoliitika üle.

Kuid presiidiumi poolt lauale pandud tekst näitab nende suunda teha nimelt seda. Meile esitletakse tsentraliseeritud liidu piirjooni, millel on suured volitused majanduspoliitika koordineerimiseks ja ühtse sotsiaalpoliitika kehtestamiseks.

Eraalgatusliku vabaduse väljajätmine uue Euroopa väärtuste ja eesmärkide hulgast mõjutab lugematul arvul kohtuotsuseid, mis põhjustab õiguslike kriteeriumide kaldumise sekkumise poole. Rahvuslike majanduspoliitikate koordineerimise sätted on ilmselt vähem ohtlikud, kuna need on nii ähmased, et ei pruugi kehtima hakata. Kuid sotsiaalpoliitika lisamine jagatud pädevuse hulka on potentsiaalselt palju tõsisem asi.

Sotsiaalsete väärtuste rõhutamisega kutsub see esile sotsiaalsete garantiide harmoniseerimise protsessi. See saaks olema katastroofiline majanduskasvule ja tööhõivele, võttes arvesse suuri erinevusi liikmesriikide tootlikkuses ja elustandardis.

Hea uudis on see, et need ideed ei ole raamatusse raiutud. Kuid ainult ulatuslik avalik protest võib presiidiumi veenda seda katastroofilist lähenemisviisi kõrvale heitma.