Majanduskesksest riigist inimesekeskseks

Eesti Ühiskondliku Kokkuleppe Memorandumi kui hea tahte avalduse allakirjutamisest on möödunud pool aastat. Enne seda suhteliselt tundmatu sõnapaar on kujunenud avaliku arvamusvahetuse keskmeks. Enamgi veel, memorandumi osapooltest enamik teeb tõsiseid pingutusi, et lähiajal see lepe ka sünniks.

Arvamusi on igasuguseid ja see on loomulik, kuid paraku on üldine tonaalsus suhtumises ühiskondlikusse leppesse sarnanenud liigagi tihti euroväitlustes esile tulnud eirajate pimesi lahmimisele. Kui ollakse valmis tunnistama sotsiaalsete lõhede süvenemist, usaldamatuse kasvu, võimu võõrandumist ja oma taskute täitmist rahva petmise hinnaga, siis positiivsete lahenduste otsimise suhtes ollakse ikka tõrjuvad.

Ometi ei käi meie siin, Eestis, mingit ennekuulmatut ja Igor Gäzini arvates riigikukutajalikku teed. Iiri Vabariigis näiteks on rahvuslikke kokkuleppeid sõlmitud juba 15 aastat. Nende kogemusest Eestis ei teata midagi või antakse meelega nihestatud pilt. Märtsis allkirjastasid iirlased kuuenda kokkulepe, mille osapooled olid valitsus, tööandjate ja töövõtjate ning kodanikuühiskonna organisatsioonid. 2002. a lõpul läbirääkimised kõnesoleva kokkuleppe sõlmimise üle küll korraks katkesid ja näis, et globaalmajanduslikest kriisidest haavatavas Iiri avatud majandusruumis on uut kokkulepet raske saavutada. Olulisematel osapooltel oli tunne, et neil kõigil on eraldi võttes sellisest kompromissidepoliitikast rohkem kaotada kui võita. Ent jõulude ja uusaasta vahel oli alus kokkuleppe sõlmimiseks taastatud. Iiri ühe suurema ettevõtjate organisatsiooni tegevdirektori sõnul lähtuti põhimõttest, et seni, kuni neid kokkuleppeid on vaja Iirimaale, need ka sõlmitakse.