E-Kunstisalongi juhatajal Tiia Karelsonil oli E-Kaubamaja galeriis aktimaalimise stuudiot korraldades oma tagamõte ? ärgitada kunstnikke inimkeha kujutama, et saada näitusele ?Akt eesti kunstis? lisaks Tartu Kunstimuuseumist pärinevatele klassikasse läinud taiestele uhiuusi töid. Paljud maalijad on tõdenud, et nad pole pärast kunstikooli lõpetamist kordagi üle aktistuudio läve astunud.
Aktimaalimise töötoas oli hästi näha, kui erinevalt kunstnikud loovad ? ühed ainult visandasid, teised alustasid, kolmandad signeerisid mõlemal õhtul ühe pildi. Näituseküpseks tunnistasid oma päevatöö Kursi koolkonna mehed Ilmar Kruusamäe ja Albert Gulk.
Kruusamäe õlilõuendeile jäid traditsioonilised sinised naisfiguurid, Gulgi paberile lopsakad aktijoonistused. Suures loomistuhinas ei pannud Albert Gulk tähelegi, et teise päeva looming trehvas esimese tagaküljele. Kumba tööd nüüd välja panna?
Artikkel jätkub pärast reklaami
?Akti maalimine on silmarõõmu tegemine,? ütles ta. Tudengiajal tegi noormees akte rohkem, siis valmisid ka kümnemeetrised pliiatsijoonistused, millel on kujutatud üsna palju paljaid naisi ja mehi. Aktistuudios võiks Gulk vahelduseks veelgi rohkem käia. ?Viimasel ajal kipub mu kunstilooming minema reaalsest maailmast täitsa välja, kõik läheb abstraktseks,? rääkis Kursi koolkondlane ja arvas, et sellist tegutsemist ja mõtete vahetamist nagu aktimaalimise töötoas võiks kunstnikel rohkem olla. ?Mulle meeldiks ka täitsa üksinda, isegi ilma modellita joonistada. Aga siin on niisugune hea klubiõhkkond,? lisas ta.
Lea Liblikule, kes on samuti ?üksinda maalija?, meeldis samuti stuudio õhkkond.
?Kui joonistuslikult tahaks õiget akti teha, siis peab harjutama, aga maalida saab ka puhtalt värvidele üles ehitades ? kõik oleneb kunstniku inspiratsioonist. Joonistamiseks, et õigesti figuuri paika saada, et ta käe sees oleks, peab inimest pidevalt kas või visandama. Muidugi, kui ükskord on koolis see selgeks õpitud, siis tuleb uuesti meelde tuletada,? arutles ta.
Anton Aunma meenutas, kuidas kümme aastat tagasi kunstikoolis tegelesid nad iga päev figuuri maalimisega kolm-neli tundi. Aga pärast kooli järjest vähem ja vahepeal oli tal lausa viieaastane paus. Kuid aktinäitus stimuleeris ning kevadel hakkas mees uuesti paljast naisekeha jäädvustama. Üks asi akti puhul on joonistamine, aga Anton Aunma on oma pildi värviprobleeme vahendades (ta ei kasuta loodusevärve) lahendanud. Töötoas osalemine on Aunmale pigem n-ö kordustöö: ?Kambas maalimine mulle isiklikult väga ei meeldi, sellepärast ma ainult visandangi, aga grupiüritusena on ettevõtmine väga mõnus. Tõsine töötegemine see muidugi pole, aga siin näed, kuidas teised teevad.?
Keraamik Piret Veskile ei olegi akt kui lihtsalt paljas keha huvitav. Tema jaoks seostub see sõnaga ?alasti?. Ja tegelikult rohkem hingeliselt kui kehaliselt. Ta küsib alati, miks inimene on riidest lahti võetud. Kui ta pole väga ilus ja täiuslik nagu Vana-Kreeka skulptuur, siis peab sellel ka muu mõte olema. ?Iga keha võib olla natuke paljas või natuke avatud. Mina võtan akti pigem nagu sümbolit, mind ei huvita lihtsalt riidest lahti võetud modell. Aga näpu- ja vormiharjutuseks on inimkeha joonistamine päris hea,? oli Piret Veski veendunud.
Oma kruusidel, vaagnatel ja vaasidel kujutab ta ka naisfiguure. ?Kui ma mingit tööd teen, siis küsin, kas riided on olulised selle inimese seljas või on parem, kui ta on alasti. Mis annab ideele ja tundele rohkem juurde??
Aktimaalimise töötuba nimetas Piret fiilinguürituseks. Tema arvates töötab kunstis paremini idamaine filosoofia, kus oluline on teekond, mitte lõppeesmärk. Euroopaliku elufilosoofiaga, kähku lõppu, kaob tegemise mõnu ära.
Autor: Tiina Kolk