Eesti vajab euroliidus liberalismi saadikut

Peame avalikult ja selgelt tunnistama, et ainus Eesti erakond, kes oleks võimeline kaitsma Eesti riigi ja rahva huve Euroopa Liidus (EL), on Reformierakond. See väide pole erakondlik arvamus, vaid objektiivne ja vaieldamatu fakt.

Vasakparteid ? Mõõdukad, kes lausa ise hakkavad ennast nimetama sotsialistideks, ja Isamaa, kes pole kunagi olnud seotud millegi parempoolsega majanduses, ei tule kõne alla. Põllumeeste parteid seisavad subsiidiumide ja riigi-karkude najal ja nende eest. ?Sotsiaalse turumajanduse? erakond, kes pidi kõiki koondama, hajus uttu. Jääb veel Res Publica. Kui aga arvestada seda, et ka Res Publica muutus erakonnaks sotsialismi lipu all (mida kandis professor Rein Taagepera) ja läks valimistele vapside loosungitega, siis jäävad siingi taasleitud liberalismi osas kahtlused. Kui ilusti ka ei püüaks ?uus poliitika? liberaalsest turumajandusest rääkida, on ikka tegemist erakonnaga, kel puudub vähimgi majandus-, rahandus- ja eelarvelis-poliitiline kogemus.

Seni veel demokraatlikus ühiskonnas ei tohiks tegelikult kellelgi olla midagi pahempoolsuse ja sotsiaaldemokraatia vastu. Ja vastavasse erakonda kuulumises pole midagi taunitavat. Ent olukord võtab teise pöörde meie liitumisel ELiga, mis on oma olemuselt samuti muutumas sotsialistlikuks, kuigi mitte enam demokraatiaks.

Leninlik demokraatliku tsentralismi printsiip ? allumine Brüsselile ja sealsetele sotsialistidele ?võib hakata kandma idusid, millest võrsub kanep köie jaoks, millega puuakse meie majanduslik vabadus. Sirvides seni veel formaalselt arutusel olevat uut EL põhiseadust, pole raske leida puhtalt sotsialistlikke ja plaanimajanduslikke väiteid, nagu kogu kaubanduspoliitika allutamine ELile (tegelikult on see olnud nii Maastrichti leppest alates) või põllumajanduse juhtimine nõukoguliku kollektivismi põhimõtete järgi.

On lohutav kuulata lubadusi olla EL presidendi-institutsiooni vastu, taotleda konsensuslike otsuste osakaalu kasvu jne, aga see kõik on ebaoluline. Juttude aeg Eesti iseseisvusest on aegunud: mis läinud, see läinud.

Kuid mis veel läinud pole, on meie majandusmudel, mis rajaneb madalal ja lihtsal maksustusel, stabiilsel rahal ja vastutustundlikul eelarvepoliitikal (viimane puudub täielikult mistahes fiskaalse arukuse kaotanud Saksamaal, Itaalial ja Prantsusmaal). Kui võtta uue põhiseaduse projekti nö. vana osa ehk rahvusvahelise kaubanduse vabadust reguleerivad sätted, siis siit pole Eestile tulemas mingit ohtu. Sõnades on EL alati olnud liberaalse majanduse pooldaja ja kogu probleem on vaid selles, kuidas sundida EL omaenese seadust täitma.

Ohtlik on aga seadusandluse noorem osa, kus esitatakse ELi nn poliitikad erinevates majandusvaldkondades (põllumajandus, kaubandus, keskkond, transport jne). Just siit sünnivad kvoodid ja üliriiklik halduslik vahelesegamine normaalselt toimivasse majandusse. Ning just läbi ELi poliitikate tuleb tagasi riigiplaan, parteiline direktiivne juhtimine ja sotsialism meile tuntud headuses.

Ning ainsaks vastukaaluks sellele tendentsile, mille süütuteks ohvriteks on nii meie sõbrad poliitiliselt vasakäärelt kui ka ?uuest poliitikast?, saab olla ainult järjekindel vabaturu-poliitika ja liberalism 21. sajandi mõttes.